Kangekaelne nagu Sõnn.

Pikalt mõtlesin, et kas teen täna blogi või mitte. Otsustasin, et teen. Kuid ma ei tea kas sellest midagi välja tuleb.
Mul on lihtsalt nii palju asju mida ma öelda tahaks. Kuid sisimas, ma tunnen, et kui ma selle välja ütlen ma teen haiget kellelegi või saan ma ise kannatada.
Mu peas on keerlenud paljud mõtted. Üks mis on juba paar päeva. Või noh, algas juba 2002 aastal. Teemaks on surm. Hakkasin mõtlema, et on inimesi, kes ei karda surma. Lausa ootavad seda, et näha/ tunda, mis saab. Minul on surma ees hirm. Ma kardan seda. Kui mu käest küsitakse mida ma kardan kõlab see sõna. Käisin vaatamas "Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale." See põhineb ju ka sellel teemal. Ma kardan murduda ja uppuda oma pisaratesse. Mulle meeldib meenutada inimesi keda ei ole. Meenutada häid aegu. Kuid palju meeldivam oleks seda teha koos selle inimesega.
Ma ei vaidle vastu, et viimasel ajal olen emotsionaalne. Olengi. Ma ei tea ise ka miks. Pohjust tean. Korraga oleks nagu kõik korras, kuid korraga nagu laguneks see kõik tuhandeks killuks, mida kokku panna on uuesti võimatu. Ma loodan igapäev, igatund, et kõik saaks korda. Kuid miski pole enam endine.
Kas on nii, et kui oled juba vana ja põed haigust, siis hakka luulusi nägema. Et hiired jooksevad mööda tuba ringi ja et naabrid tassivad vett tuppa jms.
"Tugev nahavähk"- See tuli telekast.
"Lisete, kas tal on tissivähk?"- seda küsis Rihard minu käest.

nagu Taavi ütles, et teised ei saa mu tuju heaks teha, seda pean mina tegema.
Lisete.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused