Kõik on parlanksis.

Pühiks nüüd arvuti pealt tolmu ja kirjutaks siia midagi.

Keegi ei sunni tagant. Olukord on selline nagu ta on. Enesetunne samuti. Ja mu kõhutunne valetab endiselt.
Sunnitakse tööle, aga kui tuju ei ole ei ole mõttet mitte midagi teha.
Jalad laual, tolmust pühitud arvuti süles, sokolaad kõrval ja nüüd peaks hea olema. Aga, ei...
Eilsest ma rääkida ei taha. Kui siis ainult seda, et käisin kalal Periga. Lõppes see nii, et mul oli lant näpus. (hea et see seal oli, mitte kusagil mujal)
Täna hommikul kell 9 sõit maale. (kohta kus on nii hea olla. kohta kuhu ma saan alati minna. kohta kus enamus ajast telefon on mõttetu. kohta kus puudub levi. Läsnale, Seljamäe tallu aka. meie nimesi Pärjale) Tee peal suutis emps mu meele nii kurvaks, kui ka rõõmsaks teha. Rõõmsaks on tegelikult vale sõna. Õiget sõna ma isegi ei tea. Või mis meelt te ise tunneks kui küsimus oleks, "ega Sa rase ei ole.?"
Hommikul kell 10 näidendiproov. Jesjesjo. Kõik on hea sinna maani, kuni mainiti mu nn. "dublanti". Selline asi ajab ikka suht närvi küll.
Siia koju ei taha mind vist mitte keegi. Aga samasnagu ära ka ei lasta. Ei tea mis elu see on.
Ega õiget elu polegi. Aga, elu on elamiseks. (kolm viimast lauset, on nagu vesika ja fofkini-mõttepaus. ha)

r.i.p

Ilusat pühapäeva.
L.

Kommentaarid

Populaarsed postitused