Nututa nädal

Tänu Kristiinele ja Helenale, õigemini nende soovile tegin ma siis nutuvaba nädala. Kokkuvõte on järgmine..

Kuidas ma arvasin toime tulevat : Ma arvasin, et see ei saa nii raske olla. Kui ei mõtle kurbadele asjadele või ei tee asju mis nutma peaks ajama, siis on kõik ju täitsa okei.
Kuidas toime tulin: Ei oskagi öelda, esmaspäeval ma täitsa nutsin veidi, aga see oli täiesti põhjendatud nutmine, ma kirjutasin Kristiinele jõulukaarti, mis oli nii emotsionaalne, et ajas mu nutma. 24 poetasin pisara, kuna mu vanaisa hakkas jälle oma surmajuttu rääkima. Täna 26 poetasin ka, sest vanaema hakkas samamoodi oma surmajuttu rääkima, et ma ikka teda mitte kunagi ei unustaks. No kuidas ma saakski.
Kokkuvõte: Mõttetute asjade peale ei ole mõtet nutta. Jah, viimasel ajal olen ma väga emotsionaalne. Aga on see siis nüüd nii paha? Ma ei saa midagi teha, et mulle kallid inimesed mind nutma ajavad. Eriti see kui vanavanemad oma surmast räägivad.

siit tuli vist ikka kõik sama vana informatsioon, aga tehke teie sellest veel omakorda kokkuvõta :)

Kommentaarid

  1. Tõesti on raske kuulata, kuidas vanaema-isa hakkab surmajuttu rääkima. Jah, surm tuleb, tõesti, kuid vahel tundub nagu vanainimene justkui olekski sättinud end voodiservale istuma ja nüüd ootab surma. Nii raske.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused