ma vihkan mälestusi ilusaid

mitte, et ma nüüd mingi jõhker emogirl oleks, aga hetkel mulle ajavad küll ilusad mälestused külmavärinad peale ja mul on tunne, et ma tahaks nende peale lihtsalt oksendada. ilus, kas pole?
ma isegi ei tea, miks mul selline tunne on.
olen täna suhteliselt kurb.
kahjuks või õnneks on alati nii, et kui mul on hommikul väga hea olla siis õhtu läheb tahes tahtmata pimedasse kohta (persse- kust on võimalik veel välja tulla)
siin kohas Ü.S tsitaat "kui on persse, siis on võimalik veel midagi muuta, aga kui on perses, siis ei ole enam midagi teha"
tark mees, see Ü.S
homme me lähme lehtsesse esinema.
ausalt ma ei taha minna. ma tahaks väga kossule minna. väga-väga-väga. polegi vist kunagi nii palju tahtnud sinna minna.
kahju.
written in the stars, million miles away kummitab mind, aga ma ei laula, sest ma laulan ju kõvasti ja valesti.
hetkel ma tahaks, et kõik oleks nii, nagu polekski midagi olnud. üldse mitte midagi. et mu pea oleks mälestustest tühiiiiiiiii
aitäh.

Kommentaarid

Populaarsed postitused