A noooo. Ei sure. Veel mitte.
Mul on juhe jumala koos, aga ma pidin selle ikkagi ära tegema.
Me oleme viimasel ajal teineteist taas leidnud. Mina Sind vähemalt. See on nii, et ta on mu südames tegelikult koguaeg olnud, aga me pole lihtsalt väga thedasti suhelnud. Ma ei saagi aru, miks, aga nii see on läinud.
Kerged solvumised, no offence, Sinu poolt ja ma täpselt ei teagi, miks, aga ma tean, et Sa oled lihtsalt selline. Solvud. Mõni aeg läheb mööda ja Sa ei mäleta isegi, miks see juhtus. Üleni ei saa aru, aga siiski, Sul on õigus olla nii nagu Sul hea on. Ja eks seda tuleb ju tenekord igaühel ette.
Aga nüüd. Nüüd oled Sa taaskord olemas ka minu jaoks. Sa oled kummaline. Justnagu oleks ja ei oleks. Selline omamoodi. Aga kelle moodi siis veel, eks?
Ma olen rõõmus, et Sa taaskord ka mulle täiesti olemas oled. Mitte ainult minu südames, vaid üleni.
Ja see on naljakas, kuidas Sa arvad, et ma olen äge ja diip. See on tõsiselt naljakas. Ma tõesõna praegu reaalselt naeran omaette. See, kuidas Sa mind kuulad kui ma oma segastest ideedest Sulle räägin ja kuidas Sa ütled "See on nii armas, et Sa seda nii tõsiselt võtad!" Ja ma tahaks Sulle kõikidest detailidest rääkida, aga ma tahan, et see oleks üllatus ka Sulle. Kõigile. Ja ma tean, et Sa saad aru ja et see tegelikult meeldib Sulle. Justkui närvikõdi. Pidev ärevus. Mõnus mõnus ootusärevus!
Ja kuidas Sa minult abi küsid. Kuidas Sa mu mõtteid usaldad. Kuidas Sa minust aru saad. Kuidas Sa ennast nö minu kätesse usaldad. Täiesti lõpp.

Mul on jubehea meel, et Sa mul jälle olemas oled!
Aitäh.

Kommentaarid

Populaarsed postitused