Kes vaatab pimedusse, ei tohi karta, kui pimedus vastu vaatab

ma ei ole endiselt aru saanud, mis minuga täpselt lahti on. magasin jälle paar tundi ja nägin ilusat und, mis pöördus koledaks. millest see tingitud oli? Jumal teab, aga ma ei usu teda, samas ma tahaks praegu talle midagi ilusat öelda, et ta seda inimestele seal üleval edasi ütleks. ma tahaks surnuaeda minna, aga mu kallid inimesed ei ole siin, nad on kaugemal ja mul ei ole seda võimalust. ma olen õnnelik, et mul on pea, et ma saan mõelda, unistada. ma unistan, et ma olen seal.
aga ega mul on teine mure ka. ma ei saa praegu üldse inimestest aru. see muserdab mind. kas tal on üldse mingeid tundeid või ta on niisama nii keeruline: nii lähedal, kuid samas nii kaugel. ma ei tea ja ma ei saa aru, kuigi tahaks. mul hetkel küll endal sellega probleemi ei ole, aga äkki varsti tekib ja kui see tekib ilma teise poolse probleemita, siis ma küll muserdun. jälle..
"armast armsamaks hüüda tihata,
hingega hoida ja vihaga vihata"
ma armastan luuletusi, ma võik päevad läbi istuda oma toas ja lugeda kõvahäälega neid. kõvahäälega just sellepärast, et siis nad kõlavad paremini, sageli mõtegi tuleb paremini kohale. ma tahaks olla andekas ja osata kirjutada. ma kirjutaks siis maast ja ilmas, igast päevast, igast probleemist. ma ainult kirjutaks. ma räägiks ka luuletades ja blogiks ka luuletades. ma luuletaks kõik asjad kokku.

Kommentaarid

Populaarsed postitused