Sellel ööl ma ranna peal magasin, kuni kuu mind tõi maa pääle tagasi

ma tahaksin olla praegu hästi armsas pisikeses saalis, kus on suured padjad põrandal, kõigil on kottpüksid jalas ja kõik on tsillid. ja mis peamine, seal on Indigolapsed. hetkel kuulan nende plaati ja otsin positiivsust, aga seda ei tule praegu mitte kuskilt, ainuke asi, mis mind rõõmustab on see, et ma saan kaasa laulda, sest ma tean sõnu peast. vahepeal väike köhimine ja neeru valu, aga siis jälle edasi.
poole tunni pärast võtan ära oma rohud ja lähen magama. kas homme ärkan seda ma ei tea. okei, hetkel pole see asi nii hull. täna vahepeal oli küll tunne, et vb ma nüüd enam ei tõuse. kuna ma tean, et ühele inimesele mu blogis meeldib, kui ma kirjutan blogi teemal olen-lahe-ja-räägin-mis-täna-tegin, siis seda ma kohe tegema hakkangi.
hommik oli kohutavalt raske. kella seitsmest kella poole kaheksani mängisin niisama lolli voodis. mõtlesin iga viie minuti tagant, et kas tõusen või magan natukene veel, usun, et see on paljudele tuttav. kuna kõik teised jooksid maja peal nagu lollid ringi, siis otsustasin ma ka üles tõusta, raske küll oli.. läksin kööki ja sõin, ning nautisin hommikust tee joomist seebika saatel. võtsin ära oma hiiglasliku rohu ja läksin kooli koos Triinuga. koolis oli nagu ikka. esimeses tunnis Ardo lihtsalt naeris mu üle, sest mul käed niimoodi värisesid. me ju kõik oleme sellega juba harjunud, et mu käed värisevad, aga no täna värisesid need 10x rohkem, lisaks oli mul paha olla ja süda peksis. ma ei teadnud mis see on, õigemini ei tea siiani, mis see oli. järgmised 2 tundi veetsin ma medõe kabinetis, pikali voodis. mul lendas katus ikka normaalselt pealt ära. värisesin, nutsin ja peksin südant. tundsin, et olen oma viimastel tundidel täiesti üksi. hetkel võib see küll lolli jutuna tunduda, aga ma tõesti kartsin sellel hetkel, et ma suren ära. mul ei olnud mitte kunagi mitte midagi sellist juhtunud. aga näed, siin ma olen, hetkel veel täiesti elus oma hobuse köha ja neeruga mis taob täpselt samamoodi nagu kõlarid, kui räige bassilugu käima pannakse.
ajasin jalad alla ja läksin tundidesse edasi. tänu medõe rohule olin ma juba rahulikum. tulin nö. maapeale tagasi. ülejäänud kool sakkis samamoodi nagu esimenepoolgi.
kuigi arst keelas mul ära igasuguse füüsilisekoormuse, siis kell viis leidsin ma ennast ikka tantsimast. jäär nagu ma olen. mega äge oli Anvarit näha. nagu täiega äge. nägin teda viimati, eelmise aasta kevadel äkki? mmm. mega ammu ikkagi. nüüd ma olen aga nii väsinud, et ma ei teagi mida ma teen.
jälle ei tea.
puhkan tunnikese ehk.
ja siis õpin.
ja siis puhkan jälle.

Kommentaarid

  1. Ma sain praegu alles teada, et sa käisid vahepeal ära.

    Härra Anonüümne

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused