02.02.2011

"ma kirjutasin talle kirja" laususin.
"ja mul ei ole talle midagi" ütles Rihard ja puhkes nutma. sellepeale võtsin ma kapist pliiatsi ja taskust kirja "kirjuta oma nimi ka alla, siis ta teab, et Sina andsid talle ka midagi" 
samal ajal toodi ta tuppa. pandi keset suurttuba maha, mingile hiiglaslikule metallkonstruktsiooni peale. jalge ette maha asetati hauakivi. 
ma ei läinud vaatama, kuna ma kartsin. ma kartsin, et ma ei suuda seda üle elada. ma teadsin, et ma olen selle juba ühe korra läbielanud, kuid ma olin siis väike ja ei taibanud midagi. nüüd aga, kui ma olin terves selles matuste möllus ise sees olnud sain ma juba asjadest palju paremini aru. 
ema kadus ära, olime Rihardiga üksinda. järsku ta tuli ja ütles "tulge vaadake ka Papat" 
Rihard ei tulnud, ma läksin. ma teadsin, et mul ei jää mitte midagi üle. ma teadsin, et ma murdun pigem enne teiste tulekut, kui nende silme ees. ma seisin ja nutsin. ma nutsin nii nagu ma polnud enne nutnud. mu silme eest jooksid läbi kõik mälestused seoses temaga. 5 päeva tagasi oli temaga veel kõik hästi. ma tundsin ennast süüdi. ma ei andesta seda endale mitte kunagi, et ma teda 5 päeva tagasi vaatamas ei käinud. mul oli sellega raske leppida.
tuli Rihard. meil mõlemal oli raske sellega leppida. me nutsime. 
kõik oli nii sünge. vaatamata sellele, et väljas olid 2 meetrised hanged oli iga inimese pilgus must masendus. must. kõige mustem masendus, mis üldse olla saab.
nad hakkasid tulema. inimesed voorisid uksest sisse, välja. 
tuli tädi Janne ja ütles "ma tõin Papale viimast korda omatehtud saia." me kallistasime. 
ja edasi ma ei suutnud olla. 
isa võttis hunnikus taskurätte ja me läksime seisime ta kõrvale. terve tuba oli inimesi täis. nad vaheldusid, sest nii mõnigi ei suutnud nutmist jätta. 
kas te saate aru, mida ma mõtlen nutmise all kõva häälega? niimoodi, et ei suuda enam vaikselt ainult pisaraid valada vaid ahmid õhku ja sõnaotseses mõttes ulud?
me ei suutnud Rihardiga olla.
ma sosistasin emale kõrva "mul on Papale kiri"
"pane see talle kirstu" vastas ta.
"ma ei julge" tol hetkel ma kartsin midagi. mul oli peas tuhat miljon uut mõtet, mida ma oleks tahtnud sinna kirja kirjutada. ma oleks tahtnud panna kõik pausile, tuua uue paberi ja kirjutada uue kirja. ma tundsin ennast süüdi selles, mis ma talle kirjutanud olin. ma armastasin teda.
iga minutiga läks tema kõrval seismine raskemaks. iga inimese vaatamine tegi mulle veel rohkem haiget. 
mida kauem ma seal seisin, seda rohkem ma teda igatsesin. ma oleks tahtnud minna ja teda lihtsalt kallistada ja öelda "ära mine ära" aga ma kartsin. ma lihtsalt kartsin. 
"enne lõpetamist on Lisetel Papale kiri anda. ta pani kirja selle, mida ta talle öelda ei jõudnud" 
need inimesed, kes veel ei nutnud hakkasid nüüd küll nutma. terve tuba nuttis. Rihard kallistas isa ja ma astusin sammu ta poole. võtsin taskust kirja, andsin sellele suud ja panin selle Papa pea kõrvale. mõttes laususin sõnad "tule tagasi, ma armastan Sind"
nad võtsin järjekorda. surusid kätt ja tundsid kaasa. nad surusid tugevalt kätt. mida lähedasem inimene mulle oli seda tugevamini ta mu kätt surus. see andis mulle jõudu, kuid samas see jõud kadus nende pisarate kaudu, mida ma valasin. need ilusad sõnad ta kohta. 
see oli läbi.
me olime õues. me sõitsime Haljala. me olime seal. ilusad sõnad, kurvad laulud.
mul oli kogu aeg tunne, et ma kohe kukun ja varisen kokku. kõik talad mu sees olid sissekukkunud. mul oli tunne, et mul ei ole enam põhjust olla. 
kolm peotäit liiva ja kolm mõttes lausutud soovi. ma neid soove ei kirjuta, muidu need ei lähe täide. kuid, kas need saaksidki enam üldse täide minna? võimatu. 
see kõik oli läbi. 
me olime Rakveres. me sõime. nad jõid. kaks kohta minust paremal pool oli tema koht. ma kujutasin ette, et ta on seal. see tundus mulle nii reaalne, et kui ma lõpuks aru sain, et teda seal ei ole, siis ma pettusin. 
jälle ilusad sõnad. kõik rääkisid temast head. kõik armastasid teda. 
ma räägin temast head. ma armastan teda. 
ma mõtlen temast head. ma armastan teda. 
iga mu siis valatud pisarad tema pärast, iga praegu, nüüd valatud pisarad ja iga järgmine pisar näitab seda, kui palju ma teda armastan. 
nüüd oli see kõik läbi. igaveseks läbi. 
kui ma seda veel öelnud ei ole siis, aitäh Leenu, kes Sa mul jälle olemas olid, kui ma selle kõik läbi elama pidin. aitäh Ann ja Kristiine. aitäh teile. 
ma ei oleks võib-olla pidanud seda kirjutama, aga ma mõtlesin ta peale täna ja ma tahtsin seda teha

Kommentaarid

  1. Seda oli raske lugeda, kirjutada kindlasti palju raskem. See oli ilus ja ma ei saa sõnadesse panna kui palju ma Sinust hoolin, aga need pisarad, mis olid siis ja olid nüüd näitavad, et ma hoolin väga! Olen Sulle alati olemas!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused