Ma unustasin siia täiesti kirjutamast, et

et ma lähen täna Kristiine ja Ann'iga Rakvere Teatrisse Tuhkatriinut vaatama!
te ei kujuta ette, kui väga ma sinna juba minna tahaks, kohutav! hehe


Öeldakse, et õnnetus ei hüüa tulles! Küllap see nõnda on! Seepärast peavad inimesed, nii suured kui väikesed, ettevaatlikud olema, et ilmaaegu omale õnnetust ja pahandust kaela ei tõmbaks. Ettevaatlikud kõnniteel ja sõiduteel, ettevaatlikud teravate asjadega, ettevaatlikud sõnade ja mõtetega. Miks? Et halvasti ei läheks!

Aga kui juba õnnetus tulles ei hüüa, siis õnn ei hüüa hoopiski! Õnn tuleb vaikselt ja salakesi. Tuleb suurte inimeste, tuleb laste juurde. Tuleb ja ootab, et teda märgataks ja vastu võetaks. Inimestel on aga palju töid ja toimetusi. Neil on palju muresid ja plaane. Nad lärmavad kõva häälega ja tahavad saada rikkaks ja kuulsaks või siis lihtsalt – õnnelikuks! Õnn ei lärma. Tema vaid ootab. Ootab siinsamas – koduukse taga. Ootab akna all. Ootab sinu ja minu ja tema kõrval. Ootab ja jutustab muinasjuttu õnnest. Jutustab hästi vaikselt. Tuleb ainult natuke kuulata. Tuleb osata kuulata. Tuleb osata vaadata. Ja kui õieti vaatad siis vaatab sinu õnn sulle vastu ja naeratab.

See lugu on tüdrukust, kes oli väga õnnetu. Nõnda õnnetu, et ei tahtnudki enam oma õnne näha ega kuulata! See lugu on tüdruku õnnest, kes veel ei teadnudki, et ta just tüdruku õnn on. Ja veel on see lugu sellest, kuidas õnnetu tüdruk ja tema õnn teineteist leidsid ja koos õnnelikuks said.

Palju õnne teile kõigile, suured ja väikesed inimesed!

Kommentaarid

Populaarsed postitused