Koit Toomel on täna sünnipäev!

ma olen siin, sest Kristiine ütles, et tal on igav ja ma peaks blogi kirjutama ja kuna ma täna Rakvere sõites ja sealt tagasi tulles mõtlesin just kahele asjale siis kasutan võimalust, et rääkida mõned asjad oma hingelt ära ja muuta Kristiine õhtu natukenegi huvitavamaks.
kõige pealt ütlen ära, et ma ei teadnud, et Koit Toomel täna sünnipäev on, seda ütles mulle Karmo, kes vihjaski sellele, et mu tänase postituse pealkiri peaks olema "Koit Toomel on täna sünnipäev!" ühesõnaga Koit, kui Sa seda loed siis palju õnne ka minu poolt, ma kujutan ette, et vanust 33 on jube raske kanda.
ma kirjutan vahepeal telefoni üles tähtsaid mõtteid, et neid pärast siin blogis teistega jagada. täna Rakvere sõites kirjutasin ma sellise asja "kõige hullem on see, kui inimesed, kellega Sa kunagi lähedane olid Sinust lahti ütlevad."
ma ei hakka siia kirjutama, et kui kahju mul on näha, kuidas inimesed minust lahti ütlevad ja üha enam kaugemale jäävad. ma ei hakka seda tegema sellel lihtsalt põhjusel, et ma kujutan ette, kui paljud hakkavad mulle siis rääkima, et ma peaks ennast vaatama. ma ei aja absoluutselt tagasi seda fakti, et ma olen ka väga paljude lähedastega mitte enam nii lähedane. aeg teeb seda. mulle meeldib meenutada vanu aegu ja mõelda, kui vinge oli see aeg, kui me igasuguseid asju tegime ja igasugustest asjadest rääkisime. hetkel lõi mulle esimesena pähe Kreeta. me ei suhtle nüüd absoluutselt, koolis soovisin talle näost-näkku õnne ja muud ei midagi. me oleme lahkukasvanud, kuigi samas ma ei kujutaks ette praegu oma elu, kui me oleks Kreetaga nii headeks sõpradeks jäänud, kuid samas ma ei mäleta, miks me nendeks ei jäänud. see on veider. igal asjal on kord lõpp. aga ja, iga lõpp on millegi uueks alguseks. mul on nii palju uusi tuttavaid, kellega on olnud nii palju häid ja põnevaid aegu. ma olen noor ja neid inimesi ja aegu tuleb veel ja veel, aga ma ei unusta mitte kunagi inimesi, kellega mul on hea olnud. isegi praegu, kui ma Kreetaga ei suhtle ei unusta ma kunagi ära neid õhtuid kui me printisime laulusõnad välja laulsime, sõime krõpsu nii, et terve põrand kõrpse täis oli ja lindistasime kassetile oma laule ja juttu. õnneks on elu näidanud, et inimesed tulevad tagasi, ka mu Mikk, kellega mind väiksena paari pandi on mu juures tagasi, pärast pikki-pikki aastaid on ta naljakal kombel mu elus tagasi. elu ei olegi nii kohutav, kui ma arvasin.
teiseks ma kirjutasin sinna "kõige vastikum tunne on see, kui näed talvel pimedas autosi kraavis ja Sa ei tea, kas Sinu tuttavatega on kõik korras." täna, kui me Rakverest tagasi tulime olid enne Huljat kraavis 2 autot, kaugelt juba paistsid politsei ja päästeameti vilkuvad tuled. see oli vist maailma kõige vastikum tunne kui Sa sõidad koju ja teel näed avariid ja ei kujuta ette ka kes seal olla võis. sõitsime mööda ja ma saatsin pilgu tagasi, et vaadata mis autod need olid. ma ei teadnud olevat selliseid autosid ühelgi oma tuttaval, aga ma olin väga mures, sest ilm ei olnud ilus ja talv ei ole üldse ilus. ma olen selliste ilmade pärast nii palju pidanud põdema. ma kardan selliseid ilmasid. tol hetkel ma mõtlesin, et huvitav, kas kõik mu tuttavad, kes hetkel autoroolis istuvad, et kas nendega on kõik korras. ma loodan, et on, sest teate, elu ei olegi kohutav!
ohjah, praegu on mul küll nii kuum olla, et mu peal saaks vabalt tervele sõjaväele muna praadida.
ma loodan, et Sul on natukenegi huvitavam nüüd, aga ma lähen magama. homme on viimane tõsine päev, mil ma Jessikaga veetma pean, juba ülehomme läheb ta ära ja siis, ma teen endale ühe väga vinge vaheaja lõpu!

Kommentaarid

  1. Pärast selle lugemist mõtlesin ma juba ümber, et pikad postitused on ikka kole toredad. Kui ma enda oma kirjutades mõtlesin, et no kirjutada tore, aga lugeda vast mitte. Siis hetkel mulle meeldib lugeda küll. See kõik oleneb muidugi sellest kuidag kirjutada ja millest kirjutada. Mulle väga meeldis, ja need 2 teemat olid ka head. Head ööd!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused