Pisarad vasakust silmast

teate, ma pole mitte kunagi olnud nii kurb, kui ma praegu olen ja veel sellise asja pärast.
räägin teile oma loo.
käisin hommikul pesemas, et kell üks Tallinnasse liikuma hakata, ütlesin Jessikale, et ta oma koti alla tooks. ta tõi, aga ta tõi oma a.la üleõlakoti. ütlesin siis sellepeale, et ta peab oma kohvri ka võtma, et me tsillime Tallinnas ja siis ta läheb lennukile. siis ta tegi pähe hakkan-kohe-nutma näo ja ütles "ma arvasin, et see on homme" mu süda seiskus sees, kuid ma ütlesin ikka täiesti kindlalt "ei, see on täna" siis ta läks üles ja tuli koos oma lennupiletiga alla ja näitas, et ta tõesti läheb ära ALLES HOMME. saate aru, ta on mulle kogu aeg fb'sse kirjutanud, et ta läheb 4 jaanuar ära. mul olid kõik plaanid tehtud.
ma olen endast väljas. emps tuli ka mu tuppa seda piletit uurima ja ma ütlesin talle "ma hakkan kohe nutma."
ma ei tahaks üldse seda öelda, aga tervel mu perel on temast kopp ees, sest ta on räige pirtsperse, teeb küll ilusat nägu on aga kogu aeg vingub. Ann'i ja Kristiine'ga on ta ka tublim, kui minuga, kuigi eile Kristiine üllatus ka ta tahan-midagi-teha-aga-ei-taha-ka tuju peale.
nüüd ma siin istun voodis ja pühin pisaraid. võib öelda, et ma läksin päris endast välja. ma tunnen ennast väga narristi, sest ma juba olin nii õnnelik. kõik nagu mu sees kukkus jälle kokku.
nüüd võin küll öelda, et #lifesucks
nüüd on kindel laks 6.jaanuar Arpo juures korralik möll maha pidada. ja emme, kui Sa seda lugema peaks siis ma loodan, et Sa mõistad mind.
reaalselt emps on täna nii fucking mõistev, sest tal on endal ka kopp ees.
"issand, me peale talle jälle siis midagi süüa mõtlema"
mina hästi kurjalt "ei anna me talle enam midagi süüa"
miks?

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused