Postitused

Kuvatud on kuupäeva märts, 2012 postitused

Ma uppusin.

Kujutis
Nägin täna kohutavat und. See uni oli seoses mu sünnipäevaga.
Eile ma Ann'ile kurtsin ka, et ma tegelikult natukene kardan seda. Sünnipäeva, ma mõtlen. Seda Läsna pidu ja seda, et mul on sünnipäev.
See unenägu oli väga pikk. Ma pole vist reaalselt mitte kunagi nii pikka ja detailset unenägu näinud. Nagu mu unenägudel tavaks on, siis ka seekord toimus tegevus kolmes kohas korraga. Kõik kolm erinevat kohta olid järsku üks kindel koht.
Ma ei hakka täpselt kirjutama, et mis, kus ja millal juhtus, sest see oli tõeliselt detailne. Selle pean ma ikkagi ära mainima, et unenägu lõppes sellega, et ma ei kannatanud seda kõike enam välja ja uputasin ennast ära. Ma jooksin oma peoriietega Loobu jõkke. Mulle hüppasid järgi Ann ja Heleene, kes mind enam päästa ei jõudnud. Mu viimased sõnad jõkke joostes olid: "Ma ei tahtnud sellist sünnipäeva!"
Hommikul, kui ma silmad lahti tegin olid mu silmad märjad. Ma kartsin, õigemini siiamaani kardan. Ma kardan seda päeva, ma kardan Läsna pidu. S…

Ma olen täna liiga väsinud, et kirjutada

Kujutis

Ainult natukene veel

Lugesin Kristiine blogist, et ta oli googeldanud väljendit "elu on ilus" ja üheks vastuseks oli tulnud minu blogi. Kui ma nüüd aus olen, siis ma väga ei imesta, et talle minu blogi ette hüppas. Ma olen ise ka päris palju asju/inimesi googledanud ja tulemuseks on nii mõnigi kord minu blogi. Ja nüüd ma siin istun ja mõtlen, et kas see on hea või halb? Ma ei oskagi seisukohta võtta, jään neutraalseks, sest ma ei kirjuta siia mitte midagi sellist, mille pärast mul peaks häbi olema, kui keegi võõras seda loeb.
Loen oma vanu postitusi jälle. Mitte kõiki, vaid neid, mis on 14.aprillile lähedal. Sest ka praegu on veel ainult natukene minna.. Nagu mulle eile öeldi "kes kannatab, see kaua elab" ja eks ma kannatan nüüd veel natukene.
"Kui juba armastuse peale läks siis Taavi Ruudi ütles mulle, et ta armastab mind. Tegelikult armastab ta redbulli, mille ma talle ostsin."
Ilus.
Elu on ilus!
Ainult päike võiks paista, siis oleks veel ilusam!

Sõl-tu-vus

Kujutis
If you know what I mean.. again.

Midagi muud 18

Kujutis
Nüüd ma kirjutan teile ühest kohast, mis on mulle arvatavasti üks kõige kallimaid kohti üldse. Tegelikult, kui ma nüüd isegi mõtlema hakkan, siis nüüd see ongi mulle kõige kallim koht. Nimelt on tegu minu suvekoduga Loobus (edaspidi nimetan seda Pärja nime all). A ja kui ma vahel ütlen, et ma elan seal Läsnal, siis ma valetan. Tegelikult on niimoodi, et meie kodu on peaaegu piiri peal ja kuna Läsna on mulle millegi pärast alati rohkem kõlalt meeldinud, siis kasutan ma seda väga palju. Õige on muidugi, et ma elan Loobus, kuid meie läsnakate, loobukate ja arbakate jaoks oleme me nii-kui-nii nagu üks suur küla (ma ei saa muidugi kõigi eest rääkida), seega erilist vahet ei ole.
Nüüd siis miks see kõige kallim koht on. Ma olen seal IGA suvi väiksest peale olnud ja seal on möödunud mu lapsepõlve kõige ilusamad aastad. See on täitsa päris minu oma. Sõna otses mõttes minu oma. Sinna on alati nii hea minna. Mäletan, kui mu vanaema veel elus oli ja ma Pärjal pahurdasin, siis ta ütles mulle: &qu…

Midagi muud 17

Kujutis
Ma arvan, et kõigile on see juba vana uudis, kui ma ütlen, et ma vihkan suusatamist. See ei ole mulle mitte kunagi meeldinud ja ma olen 100% kindel, et see ei hakka mulle ka tulevikus meeldima. Iga kord, kui mõni kehaliseõpetaja teeb oma suu lahti ja hakkab rääkima teemal kunagi-kui-Sa-sama-vanaks-saad-kui-mina-siis-Sa-oled-tänulik-et-Sa-suusatama-pidid-ja-küll-Sulle-siis-suusatada-meeldib. Miks mulle peaks hakkama kunagi meeldima selline asi, mida ma juba praegu vihkan? Luban kõigil, kes armastavad ja jumaldavad suustamist mulle vastuvaielda, sest igal ühel olgu oma arvamus. Ma ei hakka vastu vaidlema, et kui keegi ütleb mulle, et miks ma seda vihkan, et see on nii tore ja, et küll ma selle ära kannatan. Kannatangi, aga mulle käib ikkagi närvidele see, kuidas te mu pähe üritate taguda seda kui mõnna-mõnna suusatamine on.
Kui te 20. aasta pärast mu käest küsite, millal ma viimati suusatasin, siis ma sügan arvatavasti pead ja ütlen: "Kes kurat seda enam mäletab." Aitab. Suusa…

"Pole võimalik kirjutada head laulu lõbumajast, olemata seal ise käinud." - W.W.Guthrie

Kujutis
Mulle meeldib koolis olla, eriti siis, kui tunnid on arvutis ja ma saan oma aja blogis kulutada. Imeline.
Hetkel on suhteliselt kohutav olukord, sest see siin klassis piniseb üks arvuti nii kohutavalt, et meil kõigil on tunne, et meie pead plahvatavad kohe.
Lisaks on mu kõht terve päev valutanud. Aga selle juures on naljakas see, et mu meeleolu on ikka hea. Ma olen selle kõhuvaluga juba ammu harjunud, veidike küll häirib, aga enam ei ole see suur viga. Vanasti oli see ikka hullem, siis ei olnud sellega võimeline üldse elada.
Kui aus olla, siis ma tahaksin tegelikult juba kodus olla, et ma saaksin teile kirjutada ühte postitust, mida ma praegu kahjuks teha ei saaks ja ei jõuaks ka. Samas teie jaoks ei mängi see postitus mingit rolli, enamus teist naeravad mu välja ja mõtlevad, et ma olen peast täiesti põrunud. Üks inimene niigi räägib, et ma olen seepärast imelik. Aga ma pidin olema hea imelik, mitte halb imelik. Imelik või mis?
Tüdrukud räägivad "Somebody that I used to know&quo…

Sürrealist

Kujutis
Käisin täna Kristiinega Rakvere Reaalgümnaasiumis vaatamas Elise Kumm'i lavastatud etendust "Sürrealistid" ja ma räägin sellest väga lühidalt, sest minu ootused ja lootused olid suuremad.. Samas ma ei väida, et see oleks kohutavalt halb olnud. Ei, kohe kindlasti mitte halb, vaid täiesti teistsugune ja teistsugune ei ole halb. Üks osalistest oleks praegu minu asemel öelnud: "See oli sitt!" Raudselt. Aga see selleks.
Mida ma tahtsin hoopis öelda on see, et ma olen väga rahul, et ma seda vaatama läksin. Miks? Sest nüüd keerleb mu peas 100 erinevat mõtet, mida ma teha tahaks. Seega hakkan inimestega nõu pidama ja siis ma vaatan mind sellest välja tuleb ja kas üldse tuleb. Igatahes praegu olen ma väga aktsioonis ja kõik on vinge.
Ja mis kõige ägedam.. ainult 19 päeva mu sünnipäevani ja Läsna peoni. Ma isegi ei tea, kumba ma rohkem ootan.. Aga igatahes, ma olen viimasel õnnelik ja see on peamine. Je.

Midagi muud 16

Kujutis
See postitus ei ole nüüd tegelikult absoluutselt oluline, aga nagu öeldakse "iga lõpp on millegi algus", seega kirjutan hästi vähekene millegi lõpetamisest..
Mul oli maailma kõige jubedam lõpetamine. Nii päev enne, kui ka samal päeval ja võib öelda ka päev hiljem. Vaatamata sellele, et kõik korralikult viltu vedas usun ma, et ma tegin oma töö lõpetamisel ära ja peaaegu nii hästi, kui sain. Pidasin meiepoolt lõpukõne, laulsin Mariliisiga laulu peaaegu korrektselt. Lilli ja õnnitlusi sain väga palju, mille eest on mul väga hea meel. Aitäh teile!
Muu ei ole enam oluline, lõpetada oli küllaltki tore. Valetan. Väga tore oli lõpetada. Nüüd tuleb lihtsalt oodata uut asja, mida lõpetada. Ja nii lihtne see ongi.

Ja ma olengi viimasel ajal õnnelik olnud... Imelik.

Kujutis
Tänane hommik oli kohati naljakas. Õigemini oli eilne õhtu/öö naljakas. Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis on mul kaks viimast päeva naljakad olnud, aga võib-olla olen ma ise naljakas..
Mulle toodi ükspäev roosid. Laupäeva öösel olid need veel minu toas, aknalaua peal. Pühapäeva hommikul ärgates neid seal enam ei olnud. Pärast tuli välja, et mu ema oli need ära viinud, jahedamasse kohta, kuna nagu paljud teavad, siis on mu toas nii kuum, et anna või otsad. Nüüd,eile, päris hilja õhtul tuli mu ema minu tuppa, sosistas mulle: "Lisete, tule vaata roose." Ja nii me siis seisime külmas esikus, mõlemal ööriided seljas ja vaatasime roose. Võib-olla tõesti ei tundu see hetkel naljakas, aga mina hoidsin siis küll naeru tagasi.. Sest.. kas normaalsed inimesed seisavad külmas esikus öösel ja vaatavad oma emaga roose?
Ja noh, kuna tund saab kohe läbi, siis.. pealkirja kohta ütlen ma ainult nii palju.. If you know what I mean..

Midagi muud 15

Kujutis
See on nüüd naljakas, et ma teen pühendan oma pükstele ühe postituse. Mulle meeldivad retuusid ja kottpüksid.. kaks täiesti erinevat teemat. Retuusidega on see, et ma olen vähe suurem, siis nendega igal pool ei ole mul endal mugav olla. Kuid selleks on lahendus. Mu imearmsad kottpüksid, mis Gertsu mulle kunagi sünnipäevaks tegi. Nendega küll mingit probleemi ei ole, varjavad kõik kohad ära. Okei, tegelikult on üks väike probleemike küll, kuna need on nii suured ja jalgevahe on küllaltki madalal vaadatakse nende peale ülevalt alla. Ükspäev oli just üks juhus, kui ma koolist tulin. Mulle jalutasid vastu kaks naist, kes oma lastega jalutasid. Täiesti nahaalselt vaatasid nad mind juba kaugelt ja kommenteerisid: "Kas siis tänapäeval kantakse selliseid pükse jah?" Ma ei teinud väljagi, sest mul oli endal liiga hea olla. Ma ei saa eirata, et ma ei vaata mitte kunagi seljataha, kui minust HUVITAVAD inimesed mööda kõnnivad. Ja nii oli ka tookord. Vaatasin selja taha, mida tegid ka ne…

Praegu on kõik ilus.

Kujutis
Istun laua taga. Tein täna hommikul endale vinge soengu, sinna juurde sobiva meigi ja lakkisin küüned oma uue küünelakiga. Joon teed ja söön vahvlitorti. Ma istun laua taga kottpükste ja maikaga, mis ei lähe soenguga üldse kokku. Aga..ma olen kodus. Tõin enne ülevalt Rihardi toast oma maki alla, et kuulata Raadio Elmarit, aga see sahises koledasti. Nüüd kuulan plaati "Tee üle mäe..." - see on luuletuste plaat. Kuulan luuletusi ja tunnen külmavärinaid ja praegu on kõik ilus. Isegi see lörts akna taga sajab nii ilusti paremalt vasakule diagonaalis alla. Roosid lõhnavad, veel ei sure. Naljakas, aga kõik ongi ilus..

Midagi muud 14

Kujutis
Tänane õhtu on olnud mu jaoks kuidagi väga kurb, seega teen ära selle postituse ja lähen magama. Äkki homme on kõik ilusam! Et siis..
Ma ei ole väga suur loomasõber. Ma kardan koeri. Ainukesed loomad, keda ma reaalselt jumaldan on hobused ja bernhardiinid. Hobustega olen ma põhimõtteliselt üles kasvanud, sest mu onul on ratsatalu ja ma veetsin ja veedan ka praegu väga palju aega suvel seal.
Koerte poolepealt tundub nagu, et ma räägin endale vastu. Kardan koeri, aga jumaldan bernhardiine. Aga nii on.. vaatamata sellele, et nad on ühed suurimad koerad, nad ilastavad ja on kohati vägagi kurjad ma ikka jumaldan neid. Aastaid tagasi oli mul ka üks. Suur, ilastav, sõbralik bernhardiin nimega Bärry. Ta oli ikka hullumeelne koer. Mu suved polnud mitte kunagi olnud nii lõbusad, kui need olid siis, kui ta elus oli. Mängisime Rihardiga kogu aeg. Ma praegu muigan siin arvuti taga, sest mulle tuli meelde, kui mustad ja märjad me siis kogu aeg olime, sest.. no.. ta ikka ilastas korralikult.
Ma mäle…

Terves kehas terve vaim

Kujutis

Sa ei tunne elu enne, kui Sa pole surma tundnud

Kujutis
Olgugi, et kell on üks läbi ja põhimõtteliselt on kuupäev juba 23.märts ja Pillerinil on sünnipäev pole mina magama läinud, ega ka ärganud mis tähendab, et hetkel on minul ikka 22.märts ja järgnevalt kirjutan ma teile, kui imelik (nii heas, kui halvad mõttes) on tänane päev olnud, tänane, ehk siis 22.märts.
Alustades sellega, et ma tegelikult esimest korda ärkasin kell 6.20, kui emps ja Rihard mu ukse taga kõva häälega rääkisid. Nad läksid Rihardiga Tartusse arstile, sellepärast nad nõnda varased olidki. Muidugi oli vaja mu emal tulla minu tuppa võtta mu meigikott ja uks kogemata pauguga kinni panna.. Pärast proovisin mingi kella seitsmeni uuesti magama jääda, kuni lõpuks jäin ka. Ärkasin siis lõpuks uuesti kell pool üks vist. Nägin vahepeal uuesti und ka. Uni oli nimelt selline, et emps astus minu tuppa, ütles 6.20, et ärka üles ja pane riidesse, et lähme Tartusse. Mina ütlesin, et ma ei tule, sest mind ei oota seal keegi. Sellepeale ütles emps, et mis Sa ajad, lähed saad Karmoga kok…

Midagi muud 13

Kujutis
Nüüd on olnud jälle tükkaega, kui ma pole nende projekti piltidega tegelenud. Kevin ütles mulle, et ta ei viitsi neid lugeda. Siis ma nüüd mõtlesin, et kas need on siis tõesti nii igavad? Kui ka on, siis ma pooleli ei jäta, vaid teen ära ja rohkem ma midagi sellist enam ei tee.
Olen jõudnud juba 13nda pildini. Kui ma nüüd seda piltide kausta vaatan, siis ma ei oska midagi välja valida, sest enne tulid kõik loomulikult. Hakkan siis nüüd pilte sellises järjekorras võtma, nagu need kaustas on.
Seega esimeseks pildiks on moeshow pilt. Need lugejad, kes Kadrina Keskkooli moeshow'dest mitte midagi ei tea, siis ütlen, et Helena Mägi kollektsioonid on alati väga vinged. Pildi peal on samuti viimane kollektsioon, millega Helena välja tuli. See aasta mõtlesime me tulla ka oma vinge seltskonnaga välja ja tegime kollektsiooni, millest ma olen juba varem vist kirjutanud. Igatahes tahtsin ma selle moeshow kohapealt öelda, et mulle meeldivad need ja mulle meeldivad, kui inimesed ise midagi õmble…

17 tuul ja torm ehk PILLERINIL ONGI SÜNNIPÄEV!

Kujutis

Your love is better than ice cream

Kujutis
Tegelikult olen hommikust saadik Walk off the Earth'i kuulanud. Nende muusika ja cover'id on mulle vägagi meelt mööda, seega soovitan ma teil kõikidel neid kuulata. Nad on head! Ja igaks juhuks ütlen, et selle postituse pealkiri on ka nende loost http://www.youtube.com/watch?v=q7PieJatM_k !
Tahtsin juba üks päev kirjutada siia, sellest mida Pillerin tähele pani. Nimelt kirjutas ta väga huvitava postituse teemal "Miks on tutvused kasulikud?" ja võib öelda, et see postitus nägi ilmavalgust tänu reedele ja minule. Enne seda lugedes ei saanud ma ise ka aru, kui vedanud mul reedel oli. Võib-olla on mul kogu elu vedanud, aga ma ei ole seda lihtsalt tähele pannud. Ehk keegi peaks sellest oma blogis kirjutama, et ma aru saaks?
Pillerin lõpetas oma postituse sõnadega: "..mida paremad tutvused, seda kergem on elus." See on ju õige, kuigi kui ma seda ühele sõbrale näitasin hakkas ta kohe rääkima ärakasutamisest ja kõigest muust. Ma ei väidagi, et ärakasutajaid ei ole,…

Äratundmisrõõm on võrratu!

Kujutis

Janne, Sina või?

Kujutis
Ükspäev ajaloo tunnis saime me uued õpikud. Vaatasime siis huvi pärast, kellel on see õpik varem olnud. Enne, kui me Mattiasega jõudsime tema õpikust vaadata, kellel see olnud on jäi meile silma üks roosa märkmepaber. Millelt leidsime sellise teksti..
Te võite öelda, et ma eksin, aga ma olen 100% kindel endas, et selle on kirjutanud Janne Rannala. See lihtsalt on nii! Usun, et see pidigi nii minema, et ma seda kirjakest näen, sest Janne, mina ♥ Sind ka!

Shakespeare'i kogutud teosed (lühendatult)

Pean nüüd kohe vabandama Eleri ees, kellele ma lubasin juba ükspäev seda postitust, aga kahjuks on mul olnud nii kiire, et ma jõuan alles nüüd siia.
Nimelt, käisime Pilleriniga 15.märts neljapäeval Rakvere Rahvamajas vaatamas Rakvere Linannoorte Näitetruppi esituseses etendust "Shakespeare'i kogutud teosed (lühendatult)." Pean mainima, et kaheksa noore näitleja seast pöörasin ma tähelepanu kõige rohkem Eleri Kang'ile ja Jane Napp'ile. Vastus küsimusele miks ma neid kõige rohkem jälgisin on see, et Elerit ma tunnen ja Jane kohta olen ma kuulnud väga häid sõnu, seega ma olin lausa kohustatud teda rohkem jälgimast.
Alustuseks mainin ka selle kohe ära, et kavad olid väga vinged ehk siis need sisaldasid korralikus koguses vajalikku informatsiooni ja olid head lehvikud. Ja mainin ära selle, et ma panen selle kava kindlasti oma Shakespeare'i mappi, et siis Liivi Heinla ka näeks, kus ma käisin ja et ta saaks mu üle uhke olla!
Kostüümid olid ka väga armsad, kohati tav…

"Ma panen selle huulepulga peale, sest huulepulgaga on ikka ilusam teed juua, kui ilma!" - Ann Münter

Ajaga kõik laguneb, kuid ilu on siiski surematu.

Aitäh, sest see on niivõrd hea!

Kujutis

Midagi muud 12

Kujutis
Ma arvan, et vähemalt 90% mu blogi lugejatest teavad, et ma jumaldan teatrit. Järgmise pildi kohta ei ole mul mitte midagi rohkemat öelda, kui ainult seda, et näitlejad on ühed vinged inimesed. Kui ma vaatan neid inimesi, kes on siin pildil, siis ma mõtlen, et ma tahaks ise ka olla kunagi selline, kellest niimoodi kusagil blogis kirjutatakse, muidugi, kui sellised kohad siis veel populaarsed on. Ma imetlen neid inimesid! Nad lihtsalt on imetlusväärsed.
Mind valitseb praegu rahulolu, kui ma neid sõnu siia kirjutan. Miks? Seda ma veel ei tea. Ma saan magama minna teadmisega, et mu viimases blogipostituses on imelised inimesed! Miks? Just sellepärast!

"Ilus, aga loll."

Kujutis
Esmaspäeval oli meil enam-vähem nagu mingi viktoriin kirjanduses. Keskkooli õpilased muidugi kõik teavad seda, sest see oli vist üle keskkooli mingi viktoriin. Ühesõnaga, seal küsiti igasuguseid kultuurisündmuste ja -preemiate kohta küsimusi.
Täna, kui meil oli HUSO kirjandus saime me pikki päid ja jalgu selle eest, et meie, husokad, nii vähe punkte saime. Ma ei tea, kas ma peaksin tundma häbi või ei. Olgugi, ma tean, et kõik mis minu jaoks oli tähtis, seda ma oskasin sinna kirjutada. Ma teadsin, et Rakvere Teatri etendus "Isade maa" põhineb August Gailiti teosel. Hetkel see ei ole oluline, mida mina teadsin või mida ma ei teadnud, aga rääkida ma tahtsin sellest, kuidas minule igati sümpaatne Liivi Heinla, meid täna kohutavalt maha tegi.
"Siis, kui oli keskkooli suundade paika panemine, siis nii paljud õpetajad ütlesid mulle, et humanitaar-sotsiaal suuna võtavad need, kes kusagil mujal hakkma ei saa. Aga mina vaidlesin vastu, et siia suunda tulevad ikka need, kes on sel…

Ma arvan, et Sa peaksid kirjutama sellest oma blogis.

Kujutis
Ja nüüd ma olengi siin. Tegelikult on see päris naljakas, sest ma tegelikult juba olin teel siia, blogisse, kui mulle öeldi, et ma peaksin sellest siia kirjutama. Telepaatia?
Ühesõnaga, üks inimene, kelle nime ma ei tahaks mainida ja kes ei tahtnud, et ma tema nime siin mainiks, (Kuigi ma ei saa sellest aru, miks ta nii vaimustavas blogis olla ei taha.. Nali. Nali.) ütles mulle, et ma talle oma kavala näoga meenutan. Ma pidavat meenutama Katherine Heigl'it. 
Ma olen küllaltki üllatunud, sest ta on minu jaoks super välimusega naine. Ta on mulle meeldinud igas sarjas/filmis, kus ma teda näinud olen. Ja nüüd.. ja nüüd ma meenutan talle teda. Imeline!
Armuvesi
Ärgates öösel, kuulen kraani tilkumas Ta nohiseb, Ta silmi ei pilguta nohiseb mu kõrval, veidike laiab ka kraani keeran kinni, meil vett pole raisata. Klaasike vett ehk mu kuivanud suule sest suudlemisest on katkised huuled. Veel.. - sel üldse pole maitset istun köögis, üksinda ja vaikselt, vesi klaasis sätendab kuupaistel nagu särab Ta ebamaiselt. On rõõmus mu meel ja, kui see on uni, siis..
siis las ta kestab veel.

Balbiino emme

Ühesõnaga on lugu selline. Ma olen oma emast hetkel väga-väga-väga vaimustatud. Ma alati mõtlen, et miks ta mulle oma lapsepõlvest ja vingetest seiklustest ei räägi.. Ma ei tea sellele siiamaani vastus, et miks ta nii ei tee. Ta ütleb alati, et tal ei olnud midagi põnevat. Aga täna, kui me koos "Eesti tippmodelle" vaatasime ja ma rääkisin talle, et sellistesse kohtadesse lähevad kõrge egoga ma-olen-kõigist-parimad inimesed, et head ja tõsiselt ilusad inimesed sinna ei lähe, sest neid on natukenegi mõistust peas. Tõin talle näite, kus Ameerikas need modelliagentuuri naised käivad tänavatel, kiirtoidu kohtades, poodides ja kui näevad ilusat inimest lähevad juurde ja ütlevad "Sa oled ilus. Kas Sa oled modellikarjääri peale mõelnud?" Minu arust on see armas ja hea, et õigeid ja ilusaid niimoodi tähele pannakse. Selle jutu peale mu ema naeratas kole kahtlaselt ja ütles: "Mulle on ka niimoodi juurde tuldud. Sellest on juba 20 aastat möödas.. See oli pärast vanaisa s…

"Sest niipea, kui Sa näed, et ma tahan ainult Sind, tahad Sa ainult mind."

Midagi muud 11

Kujutis
Vähem kui aasta tagasi ma kartsin meeletult ämblikke. No nii meeletult, et iga kord, kui ma ämblikku nägin, siis mu jalg all ka värises. Mäletan, kui me Tehnika tänaval ümber maja ukakat mängisime, siis keegi tappis ämbliku näpuvajutusega. See oli väga kohutav. Ma ei saanud aru, kuidas nad üldse neid katsuda saavad, rääkimata nende käega ära tapmisest.
Nüüd.. pärast seda, kui Toomas Pranstibel (Olen temaga nüüd veel suhelnud ja ta rääkis mulle, et ta ostis endale veel kolm uut pisikest ämblikku. Nii armas!) mulle oma ämblikke tutvustas olen ma neisse kõrvuni armunud. Kui ma nüüd aus olen, siis mul ikka käsi korralikult värises, kui ta mulle neid olendeid käe peale pani. Kolm ämblikku  ta mu käe peale pani ja iga järgmine ämblik oli teisega võrreldes palju suurem ja karvasem ja värvilisem. Nad on nii armsad.
Mul on üks sõber, Tõnis, kellele meeldivad ka hirmsasti sellised olendid. Ta rääkis mulle, et ta plaanib endale soetada ka ühe sellise, nagu pildi peal on. Lubasin, et ma lausa joo…

Surnud kirjad

Kujutis
Praegu on selline olukord, et ma võiks täiesti vabalt siia kirjutamata jätta, aga kuna Gerly Mägil on nii suur soov siit täna midagi lugeda, siis ma teen talle seda rõõmu. Ta tahtis teada, mis ma nädalavahetusel tegin. Hästi väike kokkuvõte siis.. Reedel käisin korvpalli vaatamas üle pikka aega (Ja ma ei suuda ikka ära imestada, kuidas nad said ühe punktiga kaotada. Iga mäng ma mõtlen, kuidas ma igatsen vanu mängijaid. Kohutavalt igatsen.) ja pärast läksime Ann'iga Kristo juurde, kus olid Donx, Sten ja Mattias. Laupäeval käisin Leenu juures, rääkisin tema emaga väga pikalt ja see oli tore! Pillerin, muide sõin müslit ka ja võin nüüd Sinuga kaasa rääkida, et see on tõest väga hea! Pärast vastasin avameelselt küsimustele, mida mu uus tore tuttav minukohta teada tahtis. Ja nüüd.. pühapäeval olen terve päev õppinud.
Tegelikult on nii, et mul oleks siia blogisse kogu aeg midagi kirjutada, kui minu elus midagi juhtuks. Näiteks, kui mu arvutiga juhtus nii, nagu eelmisest postitusest luge…

Kurat küll

Ma nüüd olen kohe päris vihane. Ma ei ole jõudnud oma riideid ära vahetada, ega midagi. Olen ikka kohutavalt vihane. Kas see poiss ise ka teab, millega ta hakkama saanud on? Ma ei hakka nii hilja draamat tegema minema, aga hommikul ta mu käest ei pääse. Nimelt on asjad nii.. Ma läksin täna Mattiasega välja, jalutasime ringi ja pärast ühinesid meiega Madis ja Ats. Kerge jalutamine ja siis korraks Maibi juurde sooja. Lõpuks Mattias reetis mu ja Madis, ning Ats saatsid mu ära. Lasteaia ees helistas mulle Gertsu kellega ma rääkisin päris pikalt, kuni lõpuks koju jõudsin ja arvuti lahti tegin. Selle peale lendasid mu suust kohe kõik kõige karvasemad sõnad välja. Miks? Sest mu arvuti ekraan on korralikult, kuidas nüüd ilusti öelda.., katki. Korralik mõra on sees ja kõik virvendab. Ma olen väga-väga-väga vihane praegu.
Ma ei saa endale elusees praegu uut läpakat.
Mu elu on läbi.
Ausalt.
Vanasti ma vaatasin ja mõtlesin, et inimesed, kes ilma arvutita elada ei saa on ikka päris hullud. Samamoo…

"Huulepulgaga on ikka ilusam krõpsu süüa, kui ilma!" - Ann Münter

Minu alateadvus pani parimad palad vestlusest kokku

Kujutis
Üleüldse olen ma praegu väga kurb, sest ma ei saa twitterisse midagi kirjutada. Ja kõige kurvem selle juures on see, et ma ei saa neid asju siia kirjutada..
Pealkiri on muide sellepärast niisugune, et ma nägin täna öösel vägagi hullumeelset und, mille peale ma ehmatusega üles ärkasin, samas kui ma selle oma peas uuesti läbimõtlesin sain ma aru, kui kohutavalt naljakas see mu jaoks oli. Detailidesse ma ei lasku, aga unenägu nägi välja selline: Olin Rakvere Teatris, kui mu juurde astus üks näitleja, kes ütles, et ma pean kiiresti saali minema, sest seal on etlemiskonkurss, millest ma pean osa võtma, samuti kiitis ta mu dekolteed ja oli kindel, et ma selle konkursi võidan. Mõeldud-tehtud. Kui ma olin laval ja oma etlemist juba vaikselt lõpetama hakkasin tõusis see näitleja zürii keskelt üles ja karjus super-super ja plaksutas. Sellepeale ma üles ärkasingi või õigemini selle peale ma ennast üles ehmatasingi.

Kell oli jälle öösel kell 3.33

Kujutis
Ma kirjutasin just postituse nimega "Kell on jälle öösel kell 3.33".
Selles postituses oli 1329 sõna. Ma postitasin selle, kuid siis mõtlesin, et mida ma teen? Ja kustutasin selle.
Ja nüüd ma olen jälle siin, et kirjutada postitus sellest, miks siia ei ilmunud postitust sellest, kuidas ma siin jälle kell 3.33 olin. Olen vist peast täiesti põrnunud?
Ei.
Ma lihtsalt ei saa aru, mis hetkel toimub. Kõik on järsku jälle nii sassis. Ei tea. Tõesti ei tea.
Asjad mida ma tean on see, et ma pean tegelikult juba varsti tõusma hakkama; ma lähen homme Rakvere ja, et homme on jälle üks neist esmaspäevadest, kus emps Tallinna läheb ja ööseks koju ei tule.

Väike-Maarja

Kujutis

Midagi muud 10

Kujutis
Midagi muud 10 ehk "kirss dekoltees"
Nüüd tuleb selline osa, mis ilmselgelt väga paljudele peale ei lähe. Hakkan teile rääkima oma lemmikraamatust, milleks on Kintz Kinzenbergi "Ma olen kole". Ma ei saa siia sisukokkuvõtet kirjutada, sest Kristiine tahab seda raamatut ise huviga lugeda ja see ei oleks tema jaoks enam huvitav siis, aga ma kirjutan siia selle teksti, mis on seal raamatu taga kirjas ja paar huvitavat laused veel.
"Maailm on väga lihtne 'asutus' - see on kas ilus või kole. Oleneb, mis osa me kasutame...
Mina olen näiteks kole. Olen seda teadnud lapsepõlvest saadik, sest mu lendlevad pulkjuuksed ei suutnud iialgi konkureerida pinginaabri lokkidega. Aga ühel päeval ma unustasin selle teadmise, sest mind hakkas armastama mees ja tema -nagu nad alguses kõik! - kinnitas, et ma olen hoopis ilus.
Ma pühendusin täielikult talle ning lahutasin endast isekuse. Kuid millegipärast - ma ei saa sellest siiani aru - leidis ta ühel päeval armukese. Ta hak…

Jeesus Maria!

Kujutis

Midagi muud 9

Kujutis
No nii (aitäh Pillerin!), nüüd ma kirjutan siia sellest, milline ma väiksena olin. Emps on mulle kogu aeg öelnud, et ma olen maalaps ja vägagi poisilik. Ma võisin oma kleitide ja pärlitega poistega võidu joosta küll ja küll. Kõrged puud ei olnud mulle, ega mu kleitidele võõrad. Ilmselgelt tulin ma seal alla katkise kleidi või marraskil põlvedega, aga see selleks. Suviti olin ma kohe päris maalaps, siis me veetsimegi terve suve Läsnal ja Kadrina ei olnud mul kohe üldse asja. Mäletan seda, kui kutsusin Leenu endale maale külla (ta käis seal vanasti igal suvel paar korda) ja siis ta ütles, et ta ei saa tulla, kuna mul ei ole seal arvutit ja ta ei saa rate.ee's olla (ta oli selle just endale teinud.) Lõpuks ta ikka tuli, aga oli paar päeva vähem. Samuti on meil Läsnal tekkinud selline vanatädikeste punt, kes käib siis üksteiste sünnipäevadel. Ma käisin oma vanaemaga kogu aeg neil sünnipäevadel kaasas. Mind ikka nunnutati päris ohtralt. Aga see, mis ma öelda tahtsin on see, et tänu nen…

“I only sleep with people I love, which is why I have insomnia.”

Töötavad mehed on ilusad ja head.

Ma olen nüüd siin, et kirjutada millestki, mille ma ennist telefoni üles märkisin. Seda kirjapandud lauset võite näha selle postituse pealkirjas. Ma ei hakka väga pikalt keerutama ja seletama, et miks, kus ja kuidas, sest see lause peaks juba kõik mu eest ütlema. Nimelt on asi nii, et täna ma leidsin ennast seismas ühe noormehe kõrval, kes nägi hoolega vaeva, et midagi teha (võiksin ju siin seletada küll, mida ta tegi, aga ma kardan, et ma paneks ennast siis lolli olukorda..) . Ta käes käis kõik nii kiiresti, akutrellil üks asi küljest ära ja vsiuh juba uus asi külge. Tol hetkel oli mul peas küll ainuke mõte, et "WOW, milline mees" sest no ausalt siin ilmas ei ole vist mitte miski nii ilus, kui ilus töötav mees. Tekib mingil määral mingi kindlustunne, et see kõik ei olegi veel läbi. See annab mulle täpselt sellise tunde, et siin ilmas on ikkagi kõik õigesti, sest vahepeal tõesti on tunne, et naised peavadki kõik asjad meestele ette-taha ära tegema. Täna aga sain ma aru, et s…

PALJU ÕNNE GERTSU!

Kujutis