Midagi muud 11

Vähem kui aasta tagasi ma kartsin meeletult ämblikke. No nii meeletult, et iga kord, kui ma ämblikku nägin, siis mu jalg all ka värises. Mäletan, kui me Tehnika tänaval ümber maja ukakat mängisime, siis keegi tappis ämbliku näpuvajutusega. See oli väga kohutav. Ma ei saanud aru, kuidas nad üldse neid katsuda saavad, rääkimata nende käega ära tapmisest.
Nüüd.. pärast seda, kui Toomas Pranstibel (Olen temaga nüüd veel suhelnud ja ta rääkis mulle, et ta ostis endale veel kolm uut pisikest ämblikku. Nii armas!) mulle oma ämblikke tutvustas olen ma neisse kõrvuni armunud. Kui ma nüüd aus olen, siis mul ikka käsi korralikult värises, kui ta mulle neid olendeid käe peale pani. Kolm ämblikku  ta mu käe peale pani ja iga järgmine ämblik oli teisega võrreldes palju suurem ja karvasem ja värvilisem. Nad on nii armsad.
Mul on üks sõber, Tõnis, kellele meeldivad ka hirmsasti sellised olendid. Ta rääkis mulle, et ta plaanib endale soetada ka ühe sellise, nagu pildi peal on. Lubasin, et ma lausa jooksen talle külla siis. Ma juba ootan seda ja ma loodan, et ta ikka soetab endale sellise. Mulle tulevad külmavärinad peale, kui ma mõtlen, et ma saan sellist nunnukat veel käes hoida.
Nad ei ole üldse nii hirmsad, kui ma arvasin. Ma ei tea üldse, miks ma neid kartsin, kuigi, pean tõdema, et need väikesed, hirmus tillukesed ämblikud, kes meil siin eestis ringi jooksevad on 1000 korda hirmsamad, kui suured. Ausalt on..

Kommentaarid

Populaarsed postitused