Midagi muud 9

No nii (aitäh Pillerin!), nüüd ma kirjutan siia sellest, milline ma väiksena olin. Emps on mulle kogu aeg öelnud, et ma olen maalaps ja vägagi poisilik. Ma võisin oma kleitide ja pärlitega poistega võidu joosta küll ja küll. Kõrged puud ei olnud mulle, ega mu kleitidele võõrad. Ilmselgelt tulin ma seal alla katkise kleidi või marraskil põlvedega, aga see selleks. Suviti olin ma kohe päris maalaps, siis me veetsimegi terve suve Läsnal ja Kadrina ei olnud mul kohe üldse asja. Mäletan seda, kui kutsusin Leenu endale maale külla (ta käis seal vanasti igal suvel paar korda) ja siis ta ütles, et ta ei saa tulla, kuna mul ei ole seal arvutit ja ta ei saa rate.ee's olla (ta oli selle just endale teinud.) Lõpuks ta ikka tuli, aga oli paar päeva vähem. Samuti on meil Läsnal tekkinud selline vanatädikeste punt, kes käib siis üksteiste sünnipäevadel. Ma käisin oma vanaemaga kogu aeg neil sünnipäevadel kaasas. Mind ikka nunnutati päris ohtralt. Aga see, mis ma öelda tahtsin on see, et tänu nendel sünnipäevadel käimise oskan ma ikka kohutavalt palju nn. vanainimeste laule laulda. Olen uhke selle üle!
Ma ei olnud väiksena üldse mitte millegagi rahul. Kasvõi näiteks see, et kui ma pärast kooli Ann'i juures käisin ja me teed jõime suurestoas, ning mu tee veel mõru oli tahtsin ma, et Ann mulle veel suhkrut köögist tooks.
"Too mulle suhkrut või ma lähen ära."
Ann loomulikult ei lasknud ennast kamandada ja ei toonud, millepärast ma ka kohe tema juurest ära läksin.
Lasteaed! Hehe, lasteaiaga tuli mulle meelde see, et ma olin väiksena jube sõjakas. Ma võisin kõigiga kakelda, kes mulle teepeale ette jäi. See tähendab, et kui keegi kellelegi minu inimesele midagi koledat ütles, siis ta pidi arvestama sellega, et mina seda asja nii ei jäta. Näiteks Leenul oli ükspäev lasteaias ilusad suured lokid peas. Järsku tuleb Janne ja kutsub Leenut "Lokkilammas". Oota, et mis asja? Sina kutsud minu parimat sõbrannad lokilambaks või? Otseloomulikult ma ei jätnud seda asja nii.. Kargasin Jannele kallale, küll me madistasime seal, ma tõmbasin tal korralikult juukseid ikka, kuni tuli kasvataja (mu vanaema) ja lahutas meid ära ja pani mind nn. nurka istuma, milleks oli aknalaud. Ma olin jube solvunud, kui mina riielda sain. Mis mõttes nagu? Ma ei teinud mitte midagi valesti, sest Janne oli see, kes Leenule lokilammas ütles!
Ja kui kedagi huvitab, siis päris beebina, kui mind magama panti, piisas mulle ainult pöidla kätte andmisest ja ma juba magasin.
Hea tüdruk!
Leenuga :)
See oli mu "I'm the Boss!" nägu

Kommentaarid

Populaarsed postitused