Sa ei tunne elu enne, kui Sa pole surma tundnud

Olgugi, et kell on üks läbi ja põhimõtteliselt on kuupäev juba 23.märts ja Pillerinil on sünnipäev pole mina magama läinud, ega ka ärganud mis tähendab, et hetkel on minul ikka 22.märts ja järgnevalt kirjutan ma teile, kui imelik (nii heas, kui halvad mõttes) on tänane päev olnud, tänane, ehk siis 22.märts.
Alustades sellega, et ma tegelikult esimest korda ärkasin kell 6.20, kui emps ja Rihard mu ukse taga kõva häälega rääkisid. Nad läksid Rihardiga Tartusse arstile, sellepärast nad nõnda varased olidki. Muidugi oli vaja mu emal tulla minu tuppa võtta mu meigikott ja uks kogemata pauguga kinni panna.. Pärast proovisin mingi kella seitsmeni uuesti magama jääda, kuni lõpuks jäin ka. Ärkasin siis lõpuks uuesti kell pool üks vist. Nägin vahepeal uuesti und ka. Uni oli nimelt selline, et emps astus minu tuppa, ütles 6.20, et ärka üles ja pane riidesse, et lähme Tartusse. Mina ütlesin, et ma ei tule, sest mind ei oota seal keegi. Sellepeale ütles emps, et mis Sa ajad, lähed saad Karmoga kokku. Lõpuks ütlesin selgesõnaga ei. Nutsin. Ma nutsin täna päris igasuguste asjade peale. Polnudki ammu sellist tuju olnud, kus kõik nutma ajab. Nüüd siis oli. Nagu twitteri inimesed teavad, siis voodist välja sain ma alles pool 7 õhtul. Vahepeal veel mõtlesin Rihardi peale. Ma mõtlesin ikka igasuguseid asju kokku. Lõpuks jõudsin sinnamaale, kui mõtlesin, et äkki tal on vähk. Ise nii noor ja rõõmus ja tubli poiss, et mis siis saab, kui tal vähk on. Nutsin. Ütlesin kõva häälega iseendale "Lollakas" ja pühkisin pisarad ära. Kui ma lõpuks voodist välja sain mängisin ma klaverit. Ma olen rahul, et ma niimoodi ise klaverit õpin, see nokitsemine õigete nootide kallal ja muud jutud on minu jaoks täiega põnev.
Ja edasi.. kui aus olla, siis edasi terve aja ma kuulasin Raadio Elmarit. Mu lemmikraadiot. Imeline. Okei, vahepeal käisin poes ka ja ostsin juustu tortilla chipse ja punase korgiga teed, a ja Rihardile juustupalle! Kui ma oma väravast välja tulin nägin ma ühte suurt koera. Ma kardan koeri.. see tähendas, et ma panin värava sama targalt kinni tagasi. Lõpuks, kui ma Kristiinega staadionit mööda poodi kõndisime oli see koer seal. Ma kekslesin kõnniteelt staadionile, et koerast ringiga mööda minna. Muidugi õnneks oli seal just selline koht, kus lume all oli vesi ja ma otse vette astusin, tänu millele mu jalg läbimärjaks sai.
Hiljem jätkusid imelikud vestlused msn'is. Siis tuli veel imelikum kõne Pillerinilt ja ma läksin lasteaia ette. Enne, kui ma uksest välja jõudsin astuda kuulsin ma juba Leenu ja Pillerini kiljumist ja karjumist. Lõpuks nägin ära Hardo, keda polnud niiiii ammu näinud. IMELIK, heas mõttes oli see, et Hardo ja Railu tegid Pillerini lemmikharjutust giggle't või kuidas iganes seda kirjutatakse. Ja no kõige imelikum on tänase juures see.. et kui ma olin seda postitust alustamas, teadsin ma konkreetselt mida ja mis eesmärgil ma siia kirjutan, aga nüüd, kui ma olen jõudnud lõppu.. mõtlen ma, et miks ma seda üldse tegin?
Okei, leian, et ainukene normaalne vastus sellele on see, et kell on pool 2 öösel ja mul on uni. Ja kuna ma nägin liiga palju kirjutamisega vaeva, siis ma lisan siia pildi ja postitan selle, et teil oleks midagi lugeda. Jep. Elu on ilus. (Aa, siin tuli mulle meelde, et Railu ütles täna väga-väga mitu korda, et life sucks. Ei saki ta midagi. Ilus on. Lumi ka juba sulab ja.. varsti on aprill ja.. siis mai.. ja siiis on suvi. Je.)

Kommentaarid

Populaarsed postitused