Nutuliisu

"Lavastuslikus mõttes annab omalaadse magushapu tunde see, et tegemist ju väga kurbade juhtumistega, kuid dramatiseering siiski mängib koomikaga trips traps trulli. Ja kuigi see koomika tundub tervet mängu juhtivat ning justkui isegi valdavalt seal pool mõnulebki, siis tegelikult "heaks" teebki tüki minu meelest see, et kõige tõsisemat asja naljaks ei keerata ning tegelikult kogu teise vaatuse Mari, ehk Mari pärast Jussi surma on üdini kurb (armastust ju enam pole)... rääkimata ühest stseenist, mis pani enamvähem kogu saali naised nina nohistama ja tõi kurbuse hinge kõigile, kellel emotsionaalset intelligentsust natukenegi."
"Indrek Saart pole ma kunagi varem näinud sellisena. Ülipositiivselt naeratavana. Mingi helge headusena (armunud Jussina). Samas lavavõitluses on ta ju proff ning see kaklus Andresega tekitas tõesti tunde, et nüüd kohe üks neist lööb teist tõesti ja täiega. Elektri tõi ta õhku nii Andrese kui Mariga. Ja see armastuse-lahtimõtestamine..."
 "Kuid õhtu staar minu jaoks oli muidugi nö. peaosaline, ehk Ülle Lichtfeldt ja tema Mari. Arutasime just teatrikaaslasega, et veel Rootsis 3 aastat tagasi "Mina naine" vaadates mõtlesime, et päris lemmikute hulka ta ennast veel mänginud pole. Nüüd viimase paari aastaga (eriti eelmise aasta tipprollidega) on ta kindlasti seal suurte lemmikute nimistus. Võimalusel tahaks kõik tema edasised rollid ära näha ning tegelikult Rakverre sõites on ikka lootus, et temagi on osalemas (kui nüüd päris aus olla, siis see soov on kõigi "kolme Toatüdruku", ehk lisaks Üllele ka Anneli Rahkema ja Tiina Mälbergi osas sama:)). Minu joaks oli Mari roll tõesti peensusteni läbitunnetatud. Ülle oli Mari ja Mari oli Ülle. See "eesti naine", kes tõesti on sunnitud mehe poolt antud õiguste järgi elama. Koristama, küürima, kõige ja kõigi eest hoolt kandma. Kaotades lapsed. Elades tööst ja elu löökidest saadud valude käest endiselt päiksetõusust kuni pimedani tööd rabades. Ülle tõesti oli mingi tundeteki endale üll võtnud ning kuigi päriselt tegelikult sellest kurbusest välja tulemata, oli siiski Jussiga stseenides päiksekiiri tema olemuses pilvetagant hetketi siiski vilksamisi näha. Vaimustav näitlejanna!"
Kõik eelnevad tekstikatkendid on võetud danzumees.blogspot.com
Valisin välja just need kohad, millest ma siia kirjutada tahtsin, kuid millest juba seal räägitud oli.
Lõpetuseks tahan ma veel öelda, et ma ootan huviga juba, millal ma saan minna maale ja võtta tädi Astalt "Tõde ja õigus" raamatu ja seda lugema hakata. Kui ma pärast etendust Üllega rääkisin ja ta küsis, et kuidas siis etendus oli võisin ma talle ainult vastata: "See oli väga hea! Ma nutsin nagu segane." Sellepärast ka selline pealkiri sellel postitusel. Mari-Liis, kes istus minu vastas, teisel pool lava nägi, kui ma etenduse ajal oma pisaraid pühkisin. Ma nutsin too etendus ikka jube palju. Aga ma olen rahul, sest see oli hea etendus. Kui ma pärast Indrekult küsisin, et kuidas ta suutis terve etenduse põhimõtteliselt naeratada ütles ta: "Ma olen tavaliselt iga päev tõsine, saan siin ennast välja elada."
See etendus oli ilus! Jah, tõesti oli ilus! Ja Tarvo, Ülle, Indrek ja Velvo tegid SUPER-SUPER head tööd!
Mina olen rahul!

Kommentaarid

Populaarsed postitused