Homme!

Ma olen jälle siin, sest ma mõtlesin, et mul on vaja midagi veel ära rääkida. 
Ma olen selline inimene, kellel lähevad meelest ära mälestused, nii head, kui halvad. Nad lihtsalt kaovad vahepeal muude asjade taha, aga kui keegi neid mulle jälle vahepeal meelde tuletab või need tulevad ise kuidagi moodi kogemata meelde ei kao nad mu peast jälle tükk aega.
Täna. Täna kirjutas Gertsu mulle facebooki midagi, tänu millele ma juba tükk aega nutnud ja mõelnud olen. 
Ta ütles: "Lihtsalt tahtsin öelda, et sul on hea süda, suurepärane - suur punane armastav natukene naiivne hooliv ja HEA ja su hing, see on nagu esimene kevadel tärkav maikelluke, valge, puhas, täiuslik." Ta ütles veel nii palju asju, mille jagamine teile tundub väär. Ta ütles mulle neid kõige paremaid asju.
Ma olen selline inimene, kes unustab vahel ära, milleks ta võimeline on. Mis on tema parimad, mis halvimad küljed. Aga täna, kui Gertsu mulle jälle meelde tuletas, et ma saan asjadega hakkama.. siis mu sees järsku tärkas midagi ja ma tunnen uut jõudu. Võib-olla mu kõrvalt puudub just see inimene, kes mulle meelde tuletab, kui hea ja tore ja andekas ma olen, aga ma tean, et mul on vähemalt sellised sõbrad, kes seda teevad.
Gertsu: "Tea, et inimesed mõtlevad Su peale!"

Ma juba ronisin vahepeal voodisse, teki alla, et panna peale film ja, et selle saatel magama jääda. Ma ei õppinud oma asju ära. Miks? Sest ma ei viitsinud. Kuid nüüd, pärast kõike seda, millest Gertsu mulle rääkis.. Ma tulen teki alt välja, teen ära oma koolitükid, sest need ei nõua minult palju. Ma ju saan nendega hakkama. Juba homme võtan ma kõik ette, milles ma veel kahelnud olen ja juba homme ma kirjutan siia millestki, millest ma mitte midagi varem rääkinud pole. 
Homme!

Kommentaarid

Populaarsed postitused