Sule oma silmad.

Nii, et siis kirjutan esimest korda niimoodi blogi. Õigemini jutustasin. Ma olen alati arvanud, et mul jookseb jutt paremini siis, kui ma mõtlen ja räägin, kui mõtlen ja kirjutan. Nüüd ma siis kasutasingi juhust ja mõtlesin ja rääkisin, ning nüüd kirjutan.
Aga.. Täna ma avastasin JÄLLE, kui toredad ja head sõbrad mul on. Ma avastasin ka seda, et isegi kui ma ei ole inimesega sõber, siis võivad need inimesed ka head olla. Näiteks Jane Napp ei ole mu sõber. Ta on küll facebook'is mu sõber ja me ütleme 'tsau' kui me näeme, aga ma ei saa öelda, et ta on mu sõber. Ta on rohkem (tere)tuttav. Ma ei väida ka seda, et ta ei saa mu sõbraks. Elame-näeme! Ma oleng ilgelt rahul, et mul on selliseid tuttavaid ka. Miks ma Jane näiteks tõin on see, et Jane aitab mind ühe asja, millega ta enam seotud ei ole. Ta leiab selle aja, et mind aidata. Ma olen ilgelt rahul, et mul on sellised sõbrad, nagu nad mul on. Näiteks Pillerin. Ma täna kartsin, õigemini tegelikult kardan siiamaani, aga eks homme ma võib-olla enam ei karda, sest Pillerin suutis mulle selgeks teha, et ma olen hea (heh) ja ma olen tubli ja ma saan hakkama, sest "Sa ei ole kusik."
Tahtsin veel rääkida sellest, et täna on vanavanematepäev. Pean täiesti ausalt ütlema, et ma ei teaks seda, kui mul poleks internetti või raadiot, siis ma ei teaks et selline päev üldse olemaski on. Oma isapoolsete vanavanematega ma täna suhelnud ei ole. Oma emapoolsete vanavanematega ma suhelda ei saa. Täna põleb nende auks mu laua peal, nende pulmapildi kõrval küünal ja see on ilus. Mul on pisar silmas, sest on valus, et neid enam ei ole, aga me kõik sureme kord ja.. jah. Ma loodan, et kunagi seisab minu pilt ka kunagi kellegi laua või aknalaua peal ja, et ka siis igal sõbra-, hingede-, võib-olla ema-, võib-olla vanavanematepäeval seisab mu pildi kõrval küünal. Ma loodan, et see siin nüüd liiga melanhoolseks ei läinud, aga igatahes ma tahaks öelda, et noored hoidke ja armastage oma vanavanemaid, aga ma arvan, et mul ei ole vaja seda teha, sest iga noor teab seda isegi!
Millest ma tahtsin veel kirjutada on see, et täna lisas mu väike naabritüdruk facebook'i pildi. See pilt mis ta täna endast lisas oli ilus, väga ilus. Mul isegi ei ole sõnu, et seda kirjeldada. See pilt võttis mu sõnatuks. Tal oli meik, tal olid ilusad riided, tal olid paljad jalad, mille otsas kontsaga saapad. Ta toetus ühe jalaga vastu seina. Ta tundus vanem kui ta on. Nii naljakas on mõelda, kuidas aeg muutub, kuidas inimesed muutuvad, kuidas KÕIK me ümber muutub. Ma mäletan seda aega, kui ta oli veel väike. See oleks olnud nagu eile. Ma mäletan seda, kuidas ma oma kappi koristasin ja talle mõned riided kõrvale panin, sest korralikke asju ei ole mõtet ära visata. Kui ma need asjad tema juure viisin, astudes kaks sammu enda ukses tema ukseni käskisin ma tal neid asju kohe vaadata. Ma mäletan kuidas ta ütles, et seelikuid ta ei kanna ja poisid talle ei meeldi. Mitte, et tal midagi viga oleks olnud, aga see aeg olid poisid halvad, ainult kiusasid ja nad ei olnud armastamist väärt. Nüüd ma tean, et talle meeldivad poisid. Ma näen, et ta kannab seelikuid ja, et ta on suureks kasvanud. Ma just täna mõtlesin, et ega erilist vahet polegi kas ma olen 17 või 18, sest et ega välimusest ju aru ei saa. Ma olen 18aastaselt samasugune nagu ma olen 17aastaselt, täiesti kindlalt. Mu dokumendipiltidel on täpselt samad pildid ja ma olen nendel piltidel täpselt samasugune, nagu ma olen praegu. Ma ise ei saakski aru, et ma oleks niivõrd vana. Tegelikult 17aastane ei olegi niivõrd vana vanus, aga kui ma mõtlen, et ma olen 17 aastat elus olnud, ma olen 17 AASTAT teinud igasuguseid asju, siis tuleb hirm peale küll, et nii kaua (heh). Ma ise ei saakski aru, kui palju kasvanud ja muutunud ma olen, aga ma saan aru sellest vaadates teisi. Ma saan aru sellest vaadates oma väikest venda; ma saan aru sellest vaadates oma 'väikest' naabritüdrukut, kes ei ole enam sugugi mitte väike; ma saan aru, vaadates teisi. Ma saan aru sellest näiteks vaadates Pillerini, (sorri!) ma mäletan küll, kui jube ta algklassides välja nägi, ma vaatan teda nüüd ja vahepeal ma ei taha eladagi, sest ta näeb nii kena välja. Või.. ma ei tea, ma vaatan Heleene väikest 11aastast õde, kes on pikem nii Heleenest, kui ta emast, siis.. ma ei saa aru - ta on 11 ja ta näeb palju vanem välja.
Naljakas, kuidas elu muutub. Naljakas, kuidas kõik me ümber muutub. Mul on tunne, nagu ma oleks hetkeks silmad sulgend ja siis nad lahti teinud ja kõik ongi muutund. Ma tahaksin täna silmad kinni panna ja siis need uuesti lahti teha ja taibata, et kõik mu unistused on teoks saanud ja, et kõik läheb aina paremini. Ma tahangi, et läheks aina paremini, et kõigil läheks. Ma lihtsalt tahan, et mul läheks hästi.
Tahan sulgeda silmad ja need uuesti avada ja .. olla õnnelik. Olla õnnelik, et mul on sellised sõbrad. Olla õnnelik, et mul on sellised tuttavad ja olla õnnelik, et mul on sellised inimesed, kes mind armastavad. Armastavad sellisena nagu ma olen. Armastavad mind sellise tujuka, raske iseloomuga tüdrukuna, nagu ma olen.

Kommentaarid

  1. ja mida mina tundma pean, kui ma vaatan seda ja järgmist pilti??? :D

    https://www.facebook.com/media/set/?set=a.359624466688.162287.644486688&type=3#!/photo.php?fbid=416089356688&set=a.359624466688.162287.644486688&type=3&theater

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused