1ebo

Armas.
Elu on ikka üks imelik asi. Kui ma praegu mõtlen sellele, mis oli, siis ma võiksin ennast surnuks needa. Mul on häbi mõelda eelmiste suvede peale. Ausalt öeldes on praegu kohutavalt naljakas mõelda sellele, kui loll ma olnud olen. Ma vihkasin ennast ühe päeva pärast nii kaua ja nüüd tundub see olevat maailma kõige mõttetum põhjus, miks ennast vihata. Noor ja loll?
Hea.
Tegelikult on nii, et mõne mehe liigne agarus ehk tekitas mus tahte temast siia midagi kirjutada. Mul on väga kahju, et mu mälu on nii halb ja et ma ei mäleta kõike, mis kunagi oli. Ma mõtlen siis, kui me olime megapisikesed. Kui ma esimeses klassis käisin jne. Juba siis oli mingi teema. Mul tuleb muie suule, kui ma meenutan vanu sõbrapäevikuid ja kõike nendega seonduvat. Naljakas.
Tore.
Me ei suhelnud päris pikka aega ja kui me vahepeal juhuslikult teineteist nägime tekkis piinlik vaikus ja kohmakus. Nüüd ajab mind see üks kord iga kord naerma, kui ma selle peale mõtlen. Siis kui me ei suhelnud  teadsin ma Sinust ikkagi nii mõndagi tänu meie ühistele sõpradele. Miks ma seda üldse räägin, et me ei saanud läbi ja ei suhelnud? Selleks, et öelda, et me nüüd jälle suhtleme. Kõik on hoopis teistmoodi. Kõik on nii teistsugune. Sa oled täiega teistsugune. Ma poleks elu sees arvanud, et pärast pikka mitte suhtlemist me uuesti suhtlema hakkame ja ma loodan, et ma ei eksi, kui ma lisan siia lausesse ka sõna hästi. Vähemalt mulle tundub, et me saame 10 korda paremini läbi kui enne.
Armas vol2.
Ma pean küll ütlema, et ma olen ääretult õnnelik, et me uuesti suhtleme ja et Sa mul olemas oled. See on naljakas, aga pärast kõike seda on mul millegi pärast just Sulle asjadest kõige parem rääkida.
Hea vol2.
"Okei, Sa oled küll inimene, kellele on hetkel kõige raskem iseloomustust kirjutada. Ma arvan, et Sa tead mida ma Sinust arvan, sellessuhtes, see peaks juba ammu selge olema. Ma vist kaldun täiega kohe teemast kõrvale, aga ma olen ikka eriline loll küll. Kohe kohutav on mõelda, et ma suudan oma elus nii andeksandmatuid vigu teha. Vastik on mõelda, varsti muutun ma endale täiesti tülgastavaks. Aga igatahes, Sa oled väga-väga armas inimene, ausalt." - Kas ei ole mitte naljakas? Häbi? Ma ei teagi, mis mul olemas peaks. Hetkel ajab see mind tõesti naerma, aga kui ma meenutan seda, mis siis oli, siis kaob see naeratus mul kohe näolt.
Tore vol2.
Lõpetan selle postituse juba öeldud sõnadega..
Sa oled väga-väga armas inimene, ausalt!

Kommentaarid

Populaarsed postitused