Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2013 postitused

Lihtne nagu hamburger.

Kujutis
Mõtlesin ükspäev, kui twitteris Paksbasilio ennast bloggeris olevat reklaamis ka, et mis asi see too veel on, Tükk aega vaatasin lolli näoga tema blogi ja sain lõpuks aru, et oi, mul endalgi on selline asi olemas. Praegu ma muidugi natukene liialdan, aga kui ma vaatan, et millal ma siia viimati jõudsin, siis on küll tunne, et selline lehekülg nagu tulirebane.blogspot.com on täiesti ununenud. Tegelikult asi nii hull ei ole ja ma mäletan seda kohta vägagi hästi. Uskuge või mitte, aga ma olen siin isegi kirjutamas käinud! Aga nende postituste kirjutamine on lõppenud mõtetega:
- Oota, mis ma nüüd nagu öelda tahtsingi?
- (räägin korra kellegagi facebookis juttu näiteks) Fakk, kuhu mul see mõte nüüd kadus? (loeb teksti üle, sellele järgneb) Issand, Lisete, nii lolli juttu tahtsidki postitada v? (millele järgneb suur K U S T U T A!)
Ja näed, ongi lihtne nagu hamburger. See kustutamine ma mõtlen. (nom-nom)

Kui nüüd tagasi asja juurde minna, siis vaatasin paari postitamata jäänud teksti ja mõt…

Tallinn!

"Ma sõitsin täna Pillerini ja Heleenega Tallinna. Rongiga läksime. Mina olen alati arvanud, et rõngiga on kõige põnevam sõita ja nii ka seekord. Algselt läksime bussiga Tapale ja siis sealt kiirrongiga Tallinna. Alguses tabas meid kohe meeldiv kokkusattumus, kui rongi aknast meile lehvitas Maris, teda ei ole ikka väga pikka aega näinud! Leidsime endale lõpuks kolm kohta ühe noormehe juures. Oletan, et tal on palju armsaid sõpru, sest ta kätt kaunistas hulgaliselt sõbrapaelu.  Ta on ise ka tegelikult päris armas.. (Leenu ütles: ta on mingi viisteist)... (Rongis) Niipalju kui ma teda siit kõrvalt näen. Aga miks ma kirjutan? Algselt sellepärast, et tüdrukud kuulavad muusikat ja minul on kaasas ainult arvuti. Pillerin küsib pidevalt mu käest, et mida ma naeran kogu aeg. Ma ei naera, ma muigan. Ma muigan inimesi.
Otse minu ees on üks noor ema oma väga väikse lapsega. Laps istub oma helerohelises vankris ja nutab. Ema üritab teda vaigistada, aga see ei tule tal väga hästi välja. Äkki o…

Rott

Kui ma ostan särki,
ma ei vali värvi ega provokatiivset sõnumit,
mis võiks ajada kuivanud huumorisoonega tänaval liikuvat "tahan-võidelda" inimest närvi.
Ma ei vali logo, ma ei vali puuvilla, polümeeri ega päritolumaad
teadmaks, kas selle valmistas laps 
ning kas ta kaheksast kaheksani lõunata tehases nuppe vajutades vääriliselt tasutud saab.

Ma ostan särki.
Ma ostan särki, mille ainuke eesmärk on varjata ihu,
sest kihile kihi lisamine aitab varjata sisu.
Sest õues on jahe ja erekteerunud nibu 
esitlemist tauniv seadus on mugavam
nii mu tervisele kui ka neiule, kes näruse miinimumpalga eest töötab virus
tõestades mulle, et v-kaelus vajab küll rohkem totsi
kui tavaline mitte-nii-mitmeti-tõlgendatava kaelusega särk, 
kuid viimaseid kannavad ainult rotid.

Ma olen väsinud ostmast särke.
Ma olen väsinud andmast aru, et ka tavaline särk täidab eesmärke,
mille seadsid juba koopainimesed karusnahale pärast täpset tabamust,
head kõhutäit ning arutelu, mida teha jääkidega ning kuidas peita oma "va…

Eelneva postituse kohta

Nagu paljud (ma väga loodan) said aru, et eelmine postitus ei ole minu kirjutatud. Ma ei hakka avalikustama tema nime, kui ta seda soovib (ja kui keegi teist tahab temaga sellel teemal juttu edasi rääkida, siis kirjutage kommentaare ja ta vastab teile ise!) teeb ta seda ise.
Lubasin tal oma arvamuse minu blogis avalikustada, sest ma ise siia ju väga tihti ei satu. Milleks hoida see tühjana kui keegi saab siin oma arvamust avaldada.
Minul ei ole selle vastu midagi, kui te soovite ka siin midagi avaldada, kasvõi anonüümselt!

Senimaani koolivägivallatut (hah) olemist teile!

Vastu pead

Kooliaasta algust saadab alati poleemika koolikiusamise üle ning sellel aastal sai mul villand. Ma nägin eelmise kuu lõpus tänaval kõige homomat noormeest ever. Tal oli seljas erkroheline deep v-neck kampsun, jalas samavärvi kukekad ja väga kitsad püksid ning platvorm kingad. Ma ei ole homofoob, in fact, paljud inimesed, kes mind teavad ütleks pigem, et ma olen semi-homo ise. Kuid miks ma pean teadma, et sa olemas oled? Tsiteerides Louis CK'd: ''Oh, you motherfucker! Now I have to know you exist, you piece of shit! Fuckin' go skate into an AIDS tree you motherfucker!''. Remargina märgin ära, et ma ei salli mitte ainult seksuaalvähemusi, kes ekstravagantsel moel eksponeerivad oma soodumusi, vaid ühtlasi ei taha ma teada, kui mitu naist on kõik testosteroonist üleküllastunud alfa-isased baaris karanud ning kui väga nad tahavad seda baarileti ääres olevat üheksat panna. Rääkimata neidudest, kelle riietus ei jäta fantaasiale midagi teha. Miks pean ma teadma, …

Mis ma suvel teinud olen ja mis veel plaanis on?

Ma ei hakka vabandama, et ma siia jõudnud pole. Ma panin oma blogi isegi hetkeks kinni ka, aga kuna mu sugulasel oli vaja siin natukene ringi vaadata, siis avalikustasin jälle. Miks? Sest mul on tunne, et ma ei peaks seda pidama enam. Mul on tunne, et ma hakkan sellest blogivärgist välja kasvama. Mulle oli vanasti ilgelt oluline see, mida teised arvasid (kõik sayat.me's ja formspringid, mis ma nüüd kustutasin) minust ja kõigest muust, samuti oli mulle äärmiselt oluline, et inimesed teaksid, mida ma teen, mida ma arvan, miks, millal, kus ja kellega. Praegu aga tahan ma nautida elu täiel rinnal ja nii palju kui võimalik ükskõik miks, millal, kus ja kellega, sest selleks ju elu on? Ma olen aru saanud, et mina ei ole üks nendest mutikestest, kes enne surma võib-olla (laste)lastele (halvimal juhul kassidele) oma igavast elust räägiks. Ei, ma olen üks neist, kes oma segasest ja hullust elust 80aastasena raamatu kirjutab, bestselleri ma ütlen!

Aga nüüd siis mulle esitatud küsimuse juurde…

Meil on ka nüüd maal (võõras) kiisu!

Kujutis
Mul ei olnud isegi meeles, et mul selline koht, nagu blogi veel on. Aga nüüd ma olen jälle siin ja kuna on suvi ja ma olen maal, siis saab see tulirebane endale jälle uue hooga elu sisse. Ma ei luba teile, et te siit midagi huvitavat lugeda saate aga vähemalt midagigi. Kui nüüd üldse on siin veel alles neid inimesi, kes mu blogile ikka vahel klikkavad, siis te võite täitsa vabalt mulle öelda, millest te siit lugeda tahate. Võin arvamuslugusid ka kirjutada, nagu Aivar Lankei oma oli.


Sattusin täna üle pika aja jälle maale ja siin on nagu ikka ütlemata hea olla - rahulik. Kui mu ema täna mu käest küsis, et kas ma tulen ka Kadrinast maale ära, siis ütlesin jah, mille peale tema ütles: "Ma just tahtsin öelda, et nüüd võid maale tulla, sest kõik tööd on tehtud." Ja praegu ongi nii, et mine ja lebota lihtsalt õues või jookse maal ringi, sest siin on niiiiiiiiiii ilus! Kui mu viimane kord siin käisin ja muru niitsin, siis tahtsin teha oma maakodust panoraampildi ja selle facebooki …

Ei näe enam

Juhan Liiv

Ma olen pime, ma ei näe enam,
mul palju valgust oli vaadata,
siis kadus usk ja kadus valgus ka -
ei näe enam!

Ma olen pime, ma ei näe enam,
mul palju oli tunda korraga,
rind põles, leekis õnnes lõpmata -
ei tunne enam!

Ma olen rumal, ma ei mõista enam:
mul paistis selgus tähepiiri alges
ja merepõhi näitas päikse valges,
kui kõik läks pimedaks, kui süda kalges -
ei mõista enam!

Ma olen pime, ma ei näe enam,
mul palju valgust oli vaadata,
siis kadus usk ja kadus valgus ka -
ei näe enam!

Ma olen õnnelik, et andekad inimesed on kirjutanud häid luuletusi. Ma olen õnnelik, et ma ei pea siia kirjutama postitust sellest, mis värk praegu on. Ma olen õnnelik, et ma saan panna siia luuletuse, mis kõik mu eest ära ütleb. Ma olen õnnelik.

Ma valetan.
Kujutis

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Kujutis
Järgnevas postituses näete palju sõna keboma. Minu jaoks on see uus sõna või noh oli uus sõna, selle märtsikuu päevani, kui käisin Gertsu sünnipäeval ja sain lõpuks aru, et sõna "keboma" tähendab seksima, seega..
Keboma - Seksima
Jätke kõik meelde, sest tõesti järgnevas postituses tuleb seda palju ette. See postitus räägib sellest, kui loll saab üks neiu olla ja kuidas.. karma is a bitch!
Minu jaoks hakkas asi pihta siis, kui ma veetsin Tallinnas (oktoobris) oma sõbrannadega meeldivat aega. Mina jäin veel üheks päevaks Tallinnasse, kui teised öösel ära läksid. Kuna mu sõbranna, kelle juures ma ööbisin oli enda sõbrannat aidanud välismaale (sinna, kus kanep väga lihtsalt saadav on) oma noormehele külla minna. Uskumatu, aga nad said hakkama nii, et vanemad ei teadnud midagi, sest nemad poleks seda aktsepteerinud. Tol samal õhtul me pidime minema lennujaama tollele neiule vastu, et asi oleks ikka piisavalt elutruu. Lennujaama minek jäi küll ära, aga asi ise tuli hästi välja.
Usk…

Kuna tänases Virumaa Teatajas on jälle see teema siis..

Miks vallavanemat poriga visatakse?                                                                      Arvamuslugu

Pärast 28.märtsi hommikut, kui Virumaa Teatajas avaldati uudis pealkirjaga: „Kadrina volikogu viis liiget tõstsid mässu vallavanema vastu.“ tekkis minus kiusatus öelda sõna sekka, kuid Kadrina Vallavolikogu liikme ja Kadrina Kultuurikomisjoni esimehe tütrena ei pidanud ma seda õigeks teha. Kuid nüüd, kui mul on selleks võimalus, siis milleks selline kära? Millest selline mäss? Olles väga tihe facebook’i kasutaja ja sealse Kadrina kommuuni liige on mulle väga hästi näha kõik teiste liigete kommentaarid ja arvamused meie vallavanema, Aivar Lankei kohta. Pooled, nagu ikka, jagunevad kaheks: need, kes väidavad, et vallavanem on alkohoolik ja ei suuda tänu sellele oma tööd korralikult teha ja need, kes ei mõista A.Lankeid hukka, sest tema senine töö on kandnud vilja ja teinud Kadrinast edukalt toimiva valla. Meil on suurepärane kool, väga vahva ja värviline lasteaed, vast renov…

"Kuigi on raske, ma naeratan, seda käsib moraal."

Kujutis
Tere!

Ma olen jälle siin.
Ma ei tea küll kauaks, aga ma olen siin.
Nagu ikka ei tea ma kust alustada ja mida teile rääkida. Kirjutada oleks muidugi hirmus palju, aga ma ei oska, taha, või kõigest sellest kirjutada. Ma ei hakka kirjutama siia oma sünnipäevast, et kes käisid ja kes mida kinkis või et kuidas mul koolis läinud on või et kas ma olen mehele saanud või .. ma ei ei hakka rääkima neid asju, mis võib paljusid huvitada. Ma mõtlesin, et ma räägin oma tunnetest ja sellest, kuidas kõik praegu on. Minu jaoks. Ma tean, et ka see teema huvitab nii mõndasidki. Minu inimesi ma mõtlen.

Kõik on viimasel ajal kuidagi teistmoodi. Valesti. Võib-olla ei ole valesti, võib-olla kõik peabki nii olema, aga  see kõik teeb mu kurvaks ja õnnetuks. See ei peaks ju ometi nii olema? Oleks ju loogiline.. Aga ma ei tea, mis värk toimub. Ma tunnen ennast nii üksikult, maha jäetuna. Kirjutasin ühes postituses ühest inimesest (siin!), kes on üks toredamaid ja lahedamaid inimesi, kellega ma viimasel ajal tut…

"..iga kurvastus teeb meid targemaks."

On aprill. Aprill. Ma ei taha Sind.

"Suvi ja suits"

Kujutis
Käisin eile Leenuga Rakveres teatris Mait Jooritsa "Suvi ja suits" vaatamas. Ma pidin kirjutama sellest oma blogisse postituse, et teha sellele etendusele reklaami, et ikka kogu aeg saalid täis oleks.
Esiteks! See etendus vajab reklaami, sest see on lihtsalt suurepärane etendus, mida vaatama minna! Iga naine siit Kadrinast, Rakverest, Tallinnast, Pärnust, Saaremaalt või kust iganes .. iga naine peaks tulema Rakvere ja võtma endale selle aja, et istuda seal saalis ja nautida. Sest see etendus on väga-väga-väga nauditav. Näitlejad teevad absoluutselt suurepärase töö. Naistele on lava peal silmailuks Kristo Viiding, kes oma oleku, HÄÄLE ja veel paljugi muuga naistel seest surisema paneb. Naistega kaasa tulnud meestele teeb silmailu Natali Lohk, kes on laval kaunimana, kui kunagi varem. Tõesti, meie Leenuga vaatasime suu lahti teda, kui ta lavale tuli.
Teiseks! On näitlejate riided vapustavad! Tõesti, uskumatult kaunid! Nii ajastutruud ja inimesed nende sisse sobivad imeliselt…

*

Kujutis
"Ütle mulle, millest ma blogi võiksin kirjutada."
"Sa võid minust kirjutada."

See on ilmselt kõige populaarsem vastus sellele küsimusele. Aga kuna ma võingi hetkel sellest inimesest kirjutada, siis ma kasutan seda võimalust ära ja teengi nii, nagu ta soovis. Nime ma muidugi ei maini, sest siis on teil kõigil võimalik mõelda, mida te tahate. Muidu oleks ju täiesti igav ja no, kuulujutud peavad ju ka kuidagi tekkima ja mis saaks lõbusam olla, kui nuputamine, et kellest ma küll räägin ja siis oma arvamuste teistele rääkimine, millest üllatus-üllatus kuulujutud tulevadki.
Oma viimases asjalikus postituses kirjutasin ma, et olen tuttavaks saanud väga lahedate ja huvitavate inimestega. Järgnev postitus tulebki enam-vähem sellest, kui palju üks inimene võib teisele inimesele muljet avalda lihtsalt tänu sellele, et nad on nemad ise.
Tegelikult on asi nii, et seda inimest on suhteliselt keeruline teile siin kuidagi arusaadavaks teha. Ta on väga laheda olemusega ja jutuga. S…

Loodan, et ma olen oma nime nüüd vähemalt välja teeninud :)

Kujutis

Kolmapäeval ma vaatasin taevasse ja mõtlesin, et mitte meil ei ole aega veel, vaid et taevas on nii ilus!

Kujutis
Kui ma olin vahepeal enda jaoks natukene kadunud, siis võin öelda, et ma hakkan ennast jälle leidma. Ma olen nii paljutest asjadest (jälle) aru saama hakanud ja see on hea. Ma saan endale peaaegu iga päev uusi ja huvitavaid tuttavaid, kes on lihtsalt oma isiksustelt nii põnevad, et mul on lausa lust nendega aega veeta/juttu rääkida. Ma olin ükspäev nii positiivselt meelestatud ühe noormehe pärast, kellega ma suhtlema hakkasin, sest ta justkui süstis minusse mingit uut energiat. Rääkisin oma sõbrannale, et ma võikski iga päev mõne uue tuttava saada, sest need inimesed annavad mulle nii palju energiat. Nendega suheldes puhuvad nö. uued tuuled ja ma oleks nagu uues maailmas. Vana maailm on see, kus Sul ei ole mitte midagi, millega kedagi üllatada, sest kõik teavad juba, et Sa oled muusikakoolis õppinud saksofoni, põikflööti, blokkflööti või mida iganes. Uues maailmas on kõik veel avastamata. Ma ju armastan küsimustele vastamist ja mulle meeldib, kui inimesed on minust huvitatud, kui neid…

"Toredad mälestused ja kaunis koht" - R.L

Kujutis
Kui täna Riko kommenteeris mu pilti, mille facebooki panin, siis ma hakkasin mõtlema, et tõesti mu suvekoduga on meil nii mõnedki mälestused. See on ikka nii uskumatu, kuidas mingid kohad inimestele südamesse jäävad. Ma ei mõtle siin iseennast. Ma mõtlen siin teisi. Näiteks Maria (Leenu väike õde) küsis mu käest, millal nad meile maale külla võivad tulla, sest vanasti käisid nad kogu aeg ja vaatamata sellele, et väikesed (loe: Rihard ja Maria) meile tol ajal tohutult närvidele käisid oli meil seal mega tore.
See postitus tulebki sellest, kuidas ma maal käisin ja kui hea mul seal olla oli...

Ma ei saa teid nii ära ka hellitada, et te siin kolmandat päeva järjest midagi lugeda saaksite :)

Kujutis

Mõttevälgatus.

Vahest kui ma olen väsinud kõigest sellest, mis mu ümber on, kui ma olen väsinud sellest, mida ma otsima ja leidma pead, kui ma olen väsinud..siis ma mõtlen, et elu võiks olla nagu üks väike etendust teatris. Vastavalt tujule. Ärkad hommikul üles ja tunned, et tahaks midagi head ja siis juhtubki kõik nii nagu etenduses ühe lühikese ajaga juhtub. Kõik on teada, kõik on kindel ja mis peamine! kõik on hea! Ja siis lähed magama ja tunned ennast hästi, kõik on rahulik ja Sa oled vaba. Vaba nendest masendavatest mõtetest ja nendest rasketest otsustest, mida Sul iga päev vaja teha on. Lihtsalt oleksid keegi, kes Sa oled alati unistanud olla. Seda üheks päevaks. Üheks etenduseks. Üheks eluks.
Täna ma tahaksin sulgeda oma silmad imeilusa laulu saatel, mida keegi mulle voodiserval laulab ja hommikul..hommikul on kõik jälle palju parem, kui õhtul.
Veider mõte eks?
Aga näed.. Mind laulab magama ikka ja jälle Elmar.. Räägin mulle: "Vahest keset ööd ma mõtlen" ja ma mõtlen, et kui irooniline…

"Hoia kinni, Sa näed, meile kuulub see päev!"

Vahel ma vähkren voodis tunde, enne kui ma magama saan jääda. Miks? Sest ma tunnen ja tean, et ma olen nii palju asju jälle perse keeranud. Miks on vahel asju nii raske öelda? Miks on nii raske rääkida südamelt ära kõik, mida oleks pidanud juba ammu välja rääkima? Miks? Siis ma olen voodis, kuulan Elmarit ja mõtlen.. Mõtlen, kuidas ma saaks olla parem inimene ja kuidas ma ennast muuta saan. Ja teate, mis siis kõige raskem on? Noh, nendel õhtutel ma mõtlen. See, kui Sa oled juba mingid lahendused leidnud ja uni juba piilub kuskilt nurga tagant ja siis ... tuleb Elmarist jälle mingi mega diip lugu ja selle loo sõnum lööb mu jälle rivist välja. Ja siis tundub, et kõik algab otsast peale..
Täna on üks nendest öödest.
Tegelikult on nii, et ma ei ole siia kuu aega mitte midagi kirjutanud ja kõik küsivad, et mis värk on. Kuu aega on päris pikk aeg ikka. Kui ma aus olen, siis selle kuu aja jooksul on mu elus vägagi palju muutunud ja juhtunud. Aga ma olen ka aru saanud, et mõned asjad ongi sell…

Olen täna tund aega varem koolis.

Kuna mul ei ole esmaspäeviti esimest tundi, siis olen harjunud magama kella kaheksani ja siis alles liigutama hakkama. Tänane öö oli mitte just kõige kergem. Suhteliselt raske oli magada, kõik kohad valutasid. Seega, olen tund aega varem koolis, sest mul oli jube kakao isu ja meil kodus polnud piima. Tulin kooli jooma.
Avastasin just kakaod juues, et pärast hammaste pesu maitseb tavaline kakao nagu piparmündikakao. Lahe!
Olen juba tükkaega puhvetis istunud ja inimesi jälginud. Ma juba kujutan ette, millised kõik need väikesed tulevikus on. Kaspar Kiimasid on siin koolis peale kasvamas küll kümneid.
Mingi hetk käis mu vend oma klassi pundiga puhvetis. Üks poiss oli kiilakas, sest tal on mingi haigus ja selle tõttu lõikas juuksed ära. Teised poisid norisid. Poiss kadus kiiresti nende seltskonnast ära. Kutsusin Rihardi enda juurde, et teda noomida. Ta ütles, et ta saab aru ja annabpärast norijatele peksa.
"Mida Sa ajad? Peksuga lahendadki asju?"
"Ei, aga selle ühega muudmoodi …

Nooruse aeg

Gustav Suits

Aeg antud naerda, aega antud nutta,
aeg antud pisaraid pühkida.
Aeg seatud elada, aeg seatud surra,
aeg musta mulla all magada.

Kuid mis on nooruse aeg?

Ei ole see paastuda, ei ole see paluda,
ei vaimu närides närtsida:
see aeg on õitseda, aeg õnne maitseda -
ja armsa kaela ümber hakata.

Puder mu peas.

Kujutis
Ma vaatasin täna The Hunger Games'i, mis oli päris khuul raamat ja ma ootasin filmist ka väga palju. Paraku pidin ma pettuma, sest see film on lihtsalt nii ebareaalne. Kõik, kes on seda filmi näinud ning ka raamatut lugenud mäletavad seda hetke, kui libu toodi just sisse ja teda pesti ja kraasiti. Nii, peale pesemist vahatati ta ning eemaldati kõik karvad. Now, how the fuck kõindis ta järgmises stseenis täiesti ilusti. Ma olen näinud naisi, kes tulevad vahatamisest ja nemad ei kõnni nii, nad ei kõnni üldse. Ebareaalne film.

Enne kui ma hakkan läbisegi mölisema kõigest, millest ma tahan hetkel, siis ma räägin Setest, sest see oli üks tingimus, miks ma siia täna kirjutada tohin. Sete on üks tädi ja see tädi on vot nii. Setega kohtusin ma esimest korda kaks aastat ja seitse kuud tagasi. Ta küsis m'ult, mis mu nimi on, ma vastasin, et ta triigiks mu särgi ära, ta küsis uuesti, ma ütlesin "sinujaoks musi" ja ta triikis mu särgi ära ning tegi mu tollal tulevasele eksnaisel…

Lana Del Rey - Born to die

Kujutis

Ma pole ammu nii palju nutnud.

Kujutis
Kas te olete tundnud seda tunnet, kui te tahaksite kõik välja öelda? Absoluutselt kõik mis teil südame peale on? Ma vist tegin seda täna. Me jalutasime seda 400meetrit läbi aiamaade Ardo juures koju koos Heleenega tund ja 45minutit ja terve tee me lihtsalt.. rääkisime. (Juhtus ka palju muud aga.. see ei ole nüüd enam oluline.) Õigemini mina rääkisin ja nutsin ja tema lohutas.. Vahel lihtsalt tuleb kõik südamelt ära rääkida, sest siis hakkab kergem. Ja nüüd, kui ma olen oma voodis soojas kuulan ma oma 2012aasta lemmikmehe poolt saadetud laule ma valan pisaraid, JÄLLE, sest mälestusi on raske unustada, veel vähem kustutada..
Ma jumaldan oma sõpru!
Ausalt ka!
Ja mu tänase päeva kangelane on Heleene!
Suur süda Su pihta!

2013 on minu aasta!

Kujutis