"Hoia kinni, Sa näed, meile kuulub see päev!"

Vahel ma vähkren voodis tunde, enne kui ma magama saan jääda. Miks? Sest ma tunnen ja tean, et ma olen nii palju asju jälle perse keeranud. Miks on vahel asju nii raske öelda? Miks on nii raske rääkida südamelt ära kõik, mida oleks pidanud juba ammu välja rääkima? Miks? Siis ma olen voodis, kuulan Elmarit ja mõtlen.. Mõtlen, kuidas ma saaks olla parem inimene ja kuidas ma ennast muuta saan. Ja teate, mis siis kõige raskem on? Noh, nendel õhtutel ma mõtlen. See, kui Sa oled juba mingid lahendused leidnud ja uni juba piilub kuskilt nurga tagant ja siis ... tuleb Elmarist jälle mingi mega diip lugu ja selle loo sõnum lööb mu jälle rivist välja. Ja siis tundub, et kõik algab otsast peale..
Täna on üks nendest öödest.
Tegelikult on nii, et ma ei ole siia kuu aega mitte midagi kirjutanud ja kõik küsivad, et mis värk on. Kuu aega on päris pikk aeg ikka. Kui ma aus olen, siis selle kuu aja jooksul on mu elus vägagi palju muutunud ja juhtunud. Aga ma olen ka aru saanud, et mõned asjad ongi sellised, mida teised ei tohi teada. Mida ei tohi teada mu kõige kallimad inimesed, rääkimata teist, kes te mu blogi loete, teist, kes te mulle täiesti võõrad olete. Võib-olla ongi see põhjuseks, miks ma siia sattunud pole. Ma ei oska öelda, kuidas see eluke nüüd edasi hakkab minema, kas järgmist postitust tuleb oodata jälle kuu, nädal või tuleb uus postitus juba homme, seda ma tõesti ei tea.
Seniks aga olge armsad ja hoidke neid, kes teie ümber on!
¥

Kommentaarid

  1. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  2. Kui aus olla, siis ma tean kui raske on õhtuti magama jääda kui hunnikus probleeme kaelas on! Sa leiad küll lahenduse kõigele, aga hommikuks on nad jälle tagasi!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Punastest palsamitest

Kuna tänases Virumaa Teatajas on jälle see teema siis..