"Toredad mälestused ja kaunis koht" - R.L

Kui täna Riko kommenteeris mu pilti, mille facebooki panin, siis ma hakkasin mõtlema, et tõesti mu suvekoduga on meil nii mõnedki mälestused. See on ikka nii uskumatu, kuidas mingid kohad inimestele südamesse jäävad. Ma ei mõtle siin iseennast. Ma mõtlen siin teisi. Näiteks Maria (Leenu väike õde) küsis mu käest, millal nad meile maale külla võivad tulla, sest vanasti käisid nad kogu aeg ja vaatamata sellele, et väikesed (loe: Rihard ja Maria) meile tol ajal tohutult närvidele käisid oli meil seal mega tore.
See postitus tulebki sellest, kuidas ma maal käisin ja kui hea mul seal olla oli...
Tegelikult ma läksin maale üldse sellepärast, et ma teen ajaloos uurimistööd Arbavere ja Loobu mõisa kohta. Pildil on näha Loobu mõisa kiviosa. Juba kell 10 hommikul olin ma maal, et teha pilte mõisast nii seest, kui väljast. Ma pean ütlema, et tänu sellele pildistamas käimisele tahaks ma seda uurimistööd nüüd kohe rohkem teha.
Kuna ma olen väga lähedalt seotud nii Arbavere, kui ka Loobuga, siis on mul erakordselt hea võimalus pildistada üles Loobu mõisa oksjonilt ostetud esemeid. Läksimegi siis emaga tädi Asta majja, sest seal oli nii mõnigi asi, mis on mõisast ostetud. Kuna lumi oli kohutavalt paks, siis pidin mina jäljed ette tegema, et ema jumala eest ise paksus lumes sumpama ei peaks. Tagasi minnes ta kukkus potsti perseli ja karjus: "Tule aita mind püsti, mul on külm!" Ise lagistas naerda. Ega ma ei saanud ka enne appi minna, kui pildi tehtud sain!
Pärast pikka intervjuud Läsna küla kõige vanema naisega, kes teab lihtsalt niiiiiiii palju asju ja kellel on meeles kõik aastaarvud (vaatamata sellele, et ta on kaks korda seevaldis olnud!) võtsin ma ette retke enda suvekoju (edaspidi Pärja), sest ka meil on paar eset, mis on mõisast ostetud. Kuna mu ema ütles kohe ära, et tema ei viitsi sumpama tulla pean ma seal üksi ära käima. Polnud probleemi, sest ilm oli ju lausa suuuuuurepärane!
Vahepeal tegin jälle pilte ja kuulasin muusikat, laulsin ja meenutasin, kuidas suvel sai seda sama teed mööda öösiti rattaga koju sõita. Õues oli jube pime ja ma kartsin vahepeal, et metsast jookseb mulle tee peale mõni kuri hunt või veel kurjem karu. Panin alati muusika mängima ja laulsin kõvasti kaasa. Vahel kui mu ema mures oli, et ma olen kauaks jäänud..siis alati hommikul ütles ta mulle: "Ma kuulsin küll, kuidas Sa öösel lauluga koju tulid."
Ja siis ma jõudsingi Pärjale. Ma jäin kohe seisma ja vaatasin natukene. Ma pean kurbusega tõdema, et ma pole vähemalt 3 aastat talvel seal käinud. Mul tuli igatsus peale.
Ma olin sumbanud kilomeetri lumes. Ma olin jõudnud Pärjale. Ma olin niiiii õnnelik! Päike paistis ja linnud laulsid. Kas oleks saanud olla ilusamat laupäeva hommikut? Ma usun, et mitte. Mind ootas ees Mount Everest, et tuppa saada. Ma vallutasin selle! Ja siis ma olingi toas!
Ma võtsin jalanõud harjumusest jalast ära. Maja on talvel ikka hoopis teine. Õhkad, siis tuleb 'suitsu' suust välja. Ma leidsin nii palju asju sealt, mis mul tükk aega kadunud olid! Ma pakkisin kaasa kaks kotti, millega ma sealt lõpuks ära tulin. Mis kõige tähtsam! Ma leidsin oma sinised rinnahoidjad lõpuks üles! Ma olin pool aastat neid otsinud! Ma olin rõõmus!
Kõik oli nii võõras. Nii külm. Kohe näha, et mitte mingit elu ei olnud. Samas.. kõik asjad olid jäänud nii, nagu me seal viimati käisime. Mu voodi oli veel natukene sassis.. Ema hommikumantel oli voodi peal. Köögikapi peal olid vanad märkmed, mida on vaja poest tuua. Kõik oli nii nagu vanasti, aga ikkagi hoopis teistmoodi. 
Ja siis.. Ma mäletan, et kui me väiksena perega Pärjal käisime, siis minu jaoks oli alati kõige õõvastavam näha neid hiirekesi, kes lõksu/liimi sisse kinni jäänud on. Ma ei julgenud mitte kunagi esimesena tuppa minna, sest ma arvasin, et teiste surnud hiirte juures on kümneid elus hiiri, kes mu lihtsalt ära söövad, kuna mu pere on nende pereliikmed tapnud. Naljakas eks? Ma olin isegi õnnelik, et liimi sisse oli jäänud kinni ainult üks hiir.. Aa! Aga ega see vana viga on siiamaani alles! Kui ma köögiukse taga seisin, siis ma koputasin uksele, et siis hiired hakkavad kartma ja jooksevad ära. Haha.
Ja siis ma lahkusin, sest seal hakkas juba päris külm. Keerasin ukse lukku. Enne, kui ma sain seda üldse lukku keerata, pidin ma nagu Kung Fu Panda seda jalaga lööma, et see ikka kinni läheks. Ja siis ma seisin Mount Everesti otsas. Vaatasin metsa, mis oli nii hõre. Vaatasin loodust, seda loodust, mis on minu oma! Kõik oli vaikse ja tegin oma hundiulu AU-AU-AUUU ja mets kajas mulle vastu au-au-auuu. Ma olin kodus!
(Pildil on saun, kus on nii mõnigi tore istumine korda saadetud)
Ma ei oska sõnadesse panna seda, kuidas ma igatsen maal olemist ja kevadet ja suve ja .. neid inimesi. Ma nii igatsen seda, et pärast kuskil miski tegemist toob keegi mu koju. Ma nii igatsen seda, et kõik, kes mulle külla tulevad vinguvad meie tee pärast. Ma nii igatsen seda, et pärast Läsna pidusi saab alati KOJU tulla, mitte Kadrina sõita. Ma ei tea.. Ma olen vist tõesti niivõrd maalaps..
Ma läksin. Ronisin üle aia ja läksin tuldud rada pidi tagasi. Seisatasin, et teha veel viimane pilt oma imearmsast suvekodust. Ja sel hetkel mulle jõudis pärale, kui palju rohkem Pärja mulle kodu eest on, kui kõik need kohad siin Kadrinas (Tehnika korter ja Koidu maja). Mulle jõudis alles siis kohale, kui väga ma seda kohta tegelikult armastan. Ma olen natukene pahane enda peale, et ma seda õigel ajal hinnata ei oska. Suvel, te võite kõik minu juurde tulla!
Muusika mängis ja ma kõndisin ära. Päike hakkas juba loojuma. Ma läksin naabrinaise juurde, kellel oli päev tagasi alles sünnipäev olnud. Oma kahe suure koti ja lumiste jalgadega, punaste põskede ja imehea tujuga! Peagi tuli sinna ka mu ema ja me sõime meeletult head kolmekäigulist lõunasööki. Ja see juhtus taas. Ma leidsin ennast mõtlemast suve peale. Üle-eelmine aasta ma käisin Ene juures nädal aega järjest hommikuti kitsi lüpsmas, sest ma tahtsin teada, mis tunne see on. Pärast lüpsmist sain ma alati kitsepiimast pannkooke ja kõrvale tassi kitsepiima. Teate! Ma ei liialda, kui ma ütlen, et maalaps on 10000000000 korda parem olla, kui linnalaps.
Ma armastan nendel aegadel oma elu.
Ma armastan maaelu!
Oeh!

Kommentaarid

  1. Mulle väga meeldivad Su postitused Läsna ja selle kohta, kuidas Sa oskad hinnata maal olemist/elamist ! :)SK

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Punastest palsamitest

Kuna tänases Virumaa Teatajas on jälle see teema siis..