"Kuigi on raske, ma naeratan, seda käsib moraal."

Tere!

Ma olen jälle siin.
Ma ei tea küll kauaks, aga ma olen siin.
Nagu ikka ei tea ma kust alustada ja mida teile rääkida. Kirjutada oleks muidugi hirmus palju, aga ma ei oska, taha, või kõigest sellest kirjutada. Ma ei hakka kirjutama siia oma sünnipäevast, et kes käisid ja kes mida kinkis või et kuidas mul koolis läinud on või et kas ma olen mehele saanud või .. ma ei ei hakka rääkima neid asju, mis võib paljusid huvitada. Ma mõtlesin, et ma räägin oma tunnetest ja sellest, kuidas kõik praegu on. Minu jaoks. Ma tean, et ka see teema huvitab nii mõndasidki. Minu inimesi ma mõtlen.

Kõik on viimasel ajal kuidagi teistmoodi. Valesti. Võib-olla ei ole valesti, võib-olla kõik peabki nii olema, aga  see kõik teeb mu kurvaks ja õnnetuks. See ei peaks ju ometi nii olema? Oleks ju loogiline.. Aga ma ei tea, mis värk toimub. Ma tunnen ennast nii üksikult, maha jäetuna. Kirjutasin ühes postituses ühest inimesest (siin!), kes on üks toredamaid ja lahedamaid inimesi, kellega ma viimasel ajal tutvunud olen. Lubasin, et kirjutan temast veel ühe posituse mingi aja pärast. Nüüd see aeg on käes. Ma olen kurb. Ma ei kirjuta Sina-vormis, sest ma ei ole kindel, kas ma saadan selle postituse Sulle ja ise Sa seda niikuinii ei loeks. Haha, ja juba tuli Sina sisse. Igatahes, see inimene on endiselt lahe ja tore ja supercool, aga .. me ei suhtle enam ja mul on sellest äärmiselt kahju, sest tol hetkel, kui me suhtlesime tundsin ma ennast nagu uus inimene, kui nii saab üldse öelda. Ma tundsin ennast 10 korda rõõmsamana, kui ma seda tavaliselt olen. Ma tundsin, et mul on LÕPUKS üks meessoost inimene, kellega ma saan kõigest rääkida. Kõigest, ükskõik kui loll või veider see teema olla saab.. alustades vannitoa kappidest, lõpetades seksiga, nagu ikka. Nüüd seda inimest enam ei ole.  On inimene, kes logib sisse skype või on facebookis online, aga seda vist mitte minu jaoks. Ma tean, et ma olen noor ja .. rumal ja ma ei saa asjadest vahel päris täpselt aru või siis ma olen arg ja ei julge asju tunnistada, ei enda, ega ka kellegi teise jaoks. Mu peas on alati 100 korda rohkem asju, mida öelda, kui need mis suust välja tulevad. Ma ei tea mis mul viga on. Oss ütles täna, et ma olen haige inimene. Võib-olla tal on õigus. Igatahes, ma ei võta sellest eelmisest postitusest mitte ühtegi sõna tagasi, sest kõik mida ma sellest inimesest arvasin siis, arvan ka praegu. Üks asi, mida ma nüüd tõesti õppinud olen on see, et tema ei meenuta mulle V'd, vaid V meenutab mulle teda. Kõik. Selle teema kohapealt on side lõpp.

Nüüd ma kirjutan siia mõned laused, mis mul telefoni kirjutatud on, sest .. need on head ja toredad ja ilusad ja.. on mind viimasel ajal kõnetanud päris lähedalt. Ma võiks neid kommenteerida ka, aga ma juba kujutan ette, kuidas siis homme nii mõnigi inimene vaatab mind nii, et ma võiks öelda: "kui pilgud tapaks.." Seega kommenteerimine jääb seekord ära.. võib-olla mõni teine homme.
"Ma saan aru, et Sa ei taha mingit süütukest, aga .. ta on lits."
"Ammu oleks pidanud juba inglitel külas olema."
"Südame murdsid vaid selleks, et armastus saaks välja."
"Pole olemas põhimõtteid, on vaid sündmused, pole olemas seadusi, on vaid olukorrad."
"Sul on nii suudeldavad huuled."


"Mida vanemaks.. Seda paremaks."
Side lõpp.

Kommentaarid

  1. "Südame murdsid vaid selleks, et armastus saaks välja." -- good 1!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Punastest palsamitest

Kuna tänases Virumaa Teatajas on jälle see teema siis..