Tallinn!


"Ma sõitsin täna Pillerini ja Heleenega Tallinna. Rongiga läksime. Mina olen alati arvanud, et rõngiga on kõige põnevam sõita ja nii ka seekord. Algselt läksime bussiga Tapale ja siis sealt kiirrongiga Tallinna. Alguses tabas meid kohe meeldiv kokkusattumus, kui rongi aknast meile lehvitas Maris, teda ei ole ikka väga pikka aega näinud! Leidsime endale lõpuks kolm kohta ühe noormehe juures. Oletan, et tal on palju armsaid sõpru, sest ta kätt kaunistas hulgaliselt sõbrapaelu.  Ta on ise ka tegelikult päris armas.. (Leenu ütles: ta on mingi viisteist)... (Rongis) Niipalju kui ma teda siit kõrvalt näen. Aga miks ma kirjutan? Algselt sellepärast, et tüdrukud kuulavad muusikat ja minul on kaasas ainult arvuti. Pillerin küsib pidevalt mu käest, et mida ma naeran kogu aeg. Ma ei naera, ma muigan. Ma muigan inimesi.
Otse minu ees on üks noor ema oma väga väikse lapsega. Laps istub oma helerohelises vankris ja nutab. Ema üritab teda vaigistada, aga see ei tule tal väga hästi välja. Äkki on lapsel esimene rongisõit ja ta on lihtsalt närvis. Appi tuleb isa. Võtab lapse vankrist välja. Järsku seisab terve perekond rongis püsti, isa ulatab lapse emale ja laps.. jääb vait. Vihaste kõrvalreisijate kurjad näod leebuvad.
Järgmine. Meist teises reas istub üksik mees. Vanus võib olla nii 45-50 vähem ega rohkem ei pakuks. Tema spordikotist paistab perenaise saia kott. Nahavärvuse järgi ütleks Türgist, aga nägu ise on puhtalt eestlase oma või siis natukene venelase oma ka. Pillerin ja Heleene panid mõlemad kõrvaklapid kõrva, sest neil tekkis selle härraga silmside, mis ei olnud väga meeldiv. Leenu whatsappis mulle, kuidas see mees neid pidevalt jälgib - samuti, mitte väga meeldiv. Pillerin võttis mu kotist veepudeli, keeras korgi maha ja hakkas jooma. Kogemata kukkus kork aga täpselt selle härra kõrvalistuja tooli ette. Pillerin võttis kätte otsuse: joob vee kõik ära, et ei peaks mehe juures korki võtma minema. Mõeldud tehtud. Mehe kohta pole rohkem midagi öelda.
Naine. Naine mehe taga. Maas on kaks kotti. Ühes riided ja teises.. loodusega seotud raamatud ja konspektid. Väiksest sahtlist irvitab välja mingi kaart. Bioloog? Või hoopis geoloog? Ei tea. Naine jäi mulle silma, sest ma pole juba väga-väga-väga pikka aega näinud kedagi, kes muusikat kuulaks mp3'st. See naine seda tegi. Suur must kobakas, mis oli vanasti iga noore unenäoks. Mida ta küll kuulab? Kas sealt tuleb Mati Nuude-Korraks vaid või hoopis midagi noortepärasemat? Teda vaadates võib sealt tulla isegi Jaan Tätte- Ojalaul. Mõni hetk tagasi võttis ta välja suure kaustiku, mille lehed olid pruunikamad, kui tavalised lehed, ehk taaskasutatavast paberist. Paremas käes oli must pastakas ja algas hoolikas mõtlemine, aknast välja vaatamine ja millegi paberile kirja panemine. Ta käsi käis väga graatsiliset ja ta nägu oli väga mõtlik. Tema oli see, kes ajendas mind seda postitust kirjutama. Vaadates teda ma mõtlesin, kuidas ta äkki kirjutas kirja oma armsamale, kes Aafrikas vihmametsasid uurib või äkki ta peab hoopis päevikut. Kui ma viitsiks, siis ma peaks ise ka päevikut. Ma peaks maailma kõige ilusamat päevikut.
Siinkohal lõpetan. Kohtume Keidi juures.
Oleme tegelikult juba ammu Keidi juures, aga tegemist on olnud nii palju, et pole jõudnud siia midagi juurde kirjutada. Kui Ülemistes rongi pealt maha tulime, siis Pillerin küsis mu käest, et kas ma kirjutasin postitust rongis olevate inimeste kohta. Jah. Ta sai sellest aru, sest ma vaatasin inimest, muigasin ja asusin kirjutama. Vaatasin veel paar korda ja täiendasin.
Jõudsime Keidi juurde täpselt siis, kui Janny helistas ja küsis, kus oleme. Tuppa astudes ajasin ma suust nii lolli juttu välja, et häbi hakkas. Lõpuks, kui olime tubadele kiire pilgu peale heitnud saime aru,. et Janny pole üksinda, vaid sõbraga.  Pff ja ma nägin välja, nagu maalt tulnu. Hehe.
Põhimõtteliselt kohe läks ta oma sõbraga minema ja me jäime Leenuga kahekesi. Tegime väikse põhjalikuma korteri uurimise ja avasime siidrid. Mida aeg edasi, seda lõbusamaks meil läks. Vahepeal me leidsime ennast mõtlemast, kui me päriselt elaks kahekesi sellises korteris. Leenu ütles, et see korter oleks kogu aeg segamini. Mina kujutasin ette seda, kuidas me ennast pidudele minekuks valmis seadmas. Kõik tundus kuidagi väga-väga reaalne. Aga siiski aeg jõudis sinnamaani kui pidin Leenule kalli-kalli tegema, sest ta läks Anni sünnipäevale ja mina pidin üksi jääma.
Siin ma nüüd olen. Üksi. Päris põnev on, ausalt ka. Tallinnas on ikka hoopis teine olla üksinda, kui Kadrinas. Aken on lahti ja inimesed möllavad isegi siis, kui Sa ei aus kesklinnas. Vägev. Loodan, et varsti-varsti Leenu helistab ja ütleb, et tavai, liiguta oma paksu perset ja ma saan helistada taksosse ja people minna, kuigi, kui ma aus olen, siis praegu heidaks pikali ja teeks ühe korraliku iluune!"

Üks korralik iluuni jäi ära ja ma suundusin ikkagi välja! Edasine jutt ei kuulu enam siia.
Päikest ja hoidke ennast, sest pisikud on kiired tulema :)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Jõuludeni on jäänud 62 päeva

Pudel jalgevahele!