Päev 2

Mul on ääretult hea meel, et pärast blogi uuesti avamist on siin nii palju uudistajaid! Aitäh teile selle eest, sest noh, päris hea on teada, et kellelegi korda läheb see kõik, mida ma teen. 
Päev number kaks. Kus ma näen ennast 10 aasta pärast.
Kui aus olla, siis ma natukene kartsin seda küsimust. Eile, kui selle challenge leidsin, siis mõtlesin, et viskan pilgu peale nendele küsimustele, mis mind 30 päeva jooksul ees ootavad. Jõudsin aga ainult selle, teise küsimuseni, kui otsustasin, et edaspidi hüppan iga küsimusega nagu tundmatus kohas vette. Ja nüüd ma siis ulbin siin.. tundmatus kohas. Hakkan juba vaikselt teadmatusse uppuma, kui aus olla.
Ei, tegelikult vist nii hull ei ole, et lausa uppuma hakkaks, aga selline ulpimise tunne on küll. Veel täpselt ei tea kuidas see ujumine käib ja milline stiil mulle kõige rohkem sobib.
Kui ma nüüd lõpetaks selle keerutamise siin ja räägiks ausalt, nii nagu ma mõelnud olen, siis..
PLAAN A: 10 aasta pärast oleksin ma paari kuu pärast saamas 29.. See on juba päris hea vanus, veel õnneks mitte 30, aga lähedal. Alustades praegu, siis minu plaan on lõpetada keskkool. Minna Lavaka katsetele ja õnnestuda, ning seal läbi lüüa. Õppida, õppida, õppida! Olla just selline nagu ma oma vaimusilmas näen. Selline, et mu sõpradel ja perekonnal oleks lõpuks põhjust mu üle uhke olla, et mu ema, kes minusse ei usu, saaks lõpuks oma kõik sõnad tagasi võtta ja öelda: "Ma eksisin." Pärast Lavaka lõpetamist tahaksin "juhuse" tõttu sattuda Rakvere Teatrisse. Kui mul peaks selle 10 aasta jooksul teele mõni prints valgel hobusel sattuma ja meie armastus on sama suur kui Rosel ja Jackil, ainult, et minu plangul on ka tal ruumi, siis 29 on juba täitsa nunnu aeg lapse saamiseks, kui mitte varem. Ja siis pärast seda 10 aastat oleks mul armas laps, veel armsam mees ja veel armsam töökoht. - aga me teame, et väga tihti ei lähe elu nii, nagu me oleme mõelnud või lootnud, seega.. igaksjuhuks..
PLAAN B: 10 aasta pärast oleksin ma paari kuu pärast saamas 29.. See on juba päris hea vanus, veel õnneks mitte 30, aga lähedal. Alustades praegu, siis minu plaan on lõpetada keskkool. Minna Lavaka katsetele ja ebaõnnestuda. Jätta aasta vahele ja minna suurde maailma õnne otsima - Eestist siis lahkudes või Eestisse jäädes. Ja siis aasta pärast Viljandisse naaseda, seal õnnestuda, ning läbi lüüa. Õppida, õppida, õppida! … - aga me teame, et väga tihti ei lähe elu nii, nagu me oleme mõelnud või lootnud, seega.. igaksjuhuks..
PLAAN C: 10 aasta pärast oleksin ma paari kuu pärast saamas 29.. See on juba päris hea vanus, veel õnneks mitte 30, aga lähedal. Alustades praegu, siis minu plaan on lõpetada keskkool. Minna ja õppida lasteaiakasvatajaks. Päris üllatav, eks?! See mõte tekkis mul 6-aastasena, vanaema pärast. Tol hetkel tundus see tõeliselt jabur, sest kõik teised tahtsid ikka poemüüjad olla või juuksurid või lauljad.. Ja siis olin seal mina - lasteaiakasvataja. Ei, see ei tulnud kõneallagi. Tol hetkel oli ikka laulja amet see õige. Nüüd aga, kui ma olen oma uurimistööd tehes uuesti lasteaia ja nende põngerjatega seotud, siis.. siis see tundub nii reaalne. Mul ei lähe vist mitte kunagi meelest mu vana lasteaiakasvataja sõnad, mis ta meie viimasel kohtumisel ütles: "Kas lähed vanaema jälgedes? Ta oleks Su üle uhke!". Ja siis olla see kasvataja Lisete, või tänapäeval juba õpetaja Lisete. - aga nagu ikka, me ei tea mis see elu toob, ei tea!
Aga praegu.. olen ma siin. Kadrinas, käin oma viimaseid nädalaid Kadrina Keskkoolis. Olen väsinud sellest, kuid see eluetapp on vaja siiski lõpetada. Eks ma lähen täna magama, võtan Nöpsiku kaissu ja.. mõtlen oma matemaatika eksami peale, mida ma kardan samamoodi, nagu uude eluetappi astumist. Lähen ja ulbin edasi!

Kommentaarid

Populaarsed postitused