Kõik on uus septembrikuus!

Paar päeva tagasi, Kadrinas olles, alustasin ma selle postituse kirjutamist. Kahjuks või õnneks otsustasin, et antud postitus siiski ilmavalgust ei näe. Miks? Sest mõte läks poole postituse pealt uitama. Kuid nüüd, viimast korda voodis pikutades nii, et kooli pole, lõpetan selle postituse. Igatahes, siit see tuleb.
Paar päeva veel. Ma ütlen, ainult paar päeva veel! Ja teate, mis siis saab? Siis saab kooli minna ja mina, saan kõikidele Kadrina Keskkooli õpilastele öelda: minge kõik pekki!
Minge kõik pekki, kes te vingute twitteris, facebookis, instagrammis ja kõikides teistes võimalikes kohtades selle üle, et peate JÄLLE sinna samasse kooli minema. Päris ausalt nagu. Miks see alati nii on, kui Sul midagi enam ei ole, siis Sa hakkad seda hindama ja igatsema? Praegusel hetkel on küll see, et ma tahaksin vähemalt ühte aastat veel Kadrina Keskkoolis ja Kadrinas üleüldse veeta. 
Ma tahaksin kolmapäeva hommikuti geograafiasse hilineda ja uksest sisse astudes õpetajale oma nime öelda, sest tal ei ole see meeles. Ja siis istuda oma klassiõdede sekka, kes kõik ninapidi facebookis istuvad ja taustaks käivat järjekordset filmi "kuulavad".
Ma tahaksin istuda Liivi Heinla kirjanduses ja veel hunnikus mappe kirjutada. Ma tahaksin arutleda veel ja veel ja veel ja veel Tammsaare "Tõde ja õiguse" üle ja seda, kuidas tööd tehes, vaeva nähes pidi armastus tulema ja kuidas seda ei tulnud. Ja siis ma kuulaks veel paar korda, kuidas Liivi Annile ütleb, et ta on kortsus seen või kuidas keegi teine mu kõrval mats on. Ja siis ma tahaks veel paar korda kuulda Liivi juttu sellest, kuidas ta õega ämbliku kinni püüdis ja teda kärbestega toitis ja see ämblik aina suuremaks kasvas. Ja siis ma tahaks näha veel paar korda seda juttu kuuldes Mattiase, Carmeni ja Kalju nägu. Ja siis ma tahaks paar korda minna närvi seal tunnis selle peale, et mõned inimesed räägivad nii vaikselt, et neid on lihtsalt võimatu kuulda. Ja siis ma tahaks minna veel närvi sellepeale, et Mariliisil oli kogu aeg külm. 
Mida veel?
Ma tahaks istuda Leenuga bioloogias, viimases pingis ja lihtsalt teineteisele otsa vaadata ja samasuguste pilkudega küsida: "Oota, mis lause see nüüd oli?" Ja siis lihtsalt pastaka vihikust õhku tõsta ja seal teha liigutusi, nagu me tegelikult ka kirjutame kõike seda, mida Siret Pung ette rääkis. 
Ma tahaksin olla veel Uusküla tunnis ja vaadata tema tulipunast nägu, kui ta Mattiase või ükskõik kelle teise peale ääretult kurjaks saab.. Ja siis ma tahaks veel panna oma kõrvad kinni, sest tema kõva hääl sel hetkel on.. kõrvu lukustav. Ja siis ma tahaks istuda veel Saareni tunnis ja oma terve keskkooli aegsest materjalist vastuseid otsida, sest tegelikult oli ju kõik nendes vihikutes olemas! Jah, need vihikud andsid kõikidele tema küsimustele vastused! Ja siis ma tahaksin veel Saareni tundi hilinedes öelda: "isvinitje, što ja abastala na urok!"
Ma tahaksin tõesti ärgata igal hommikul enda voodist, enda toast ja tusasena kooli minna, sest noh, nii see ju käib. Ma tahaksin olla toeks Rihardile ja teda kooliga aidata nii palju, kui ma selleks suuteline olen. Ma tahaksin olla abiks oma emale, kellel on ääretult palju kohustusi. Aga ei. Ma olen siin. Ma olen Tallinnas. Kohas, mida ma peaksin praeguseks juba oma uueks koduks kutsuma. Võib-olla saabki Tallinnast nendeks kolmeks aastaks mu kodu. Võib-olla. Aga mis tegelikult saab, seda ma ei tea, seda ei tea keegi.
Üks päev linnast Kadrinasse sõites olin ma maailma kõige õnnelikum. Teate miks? Sellepärast, et päike pani põllud sillerdama, sellepärast, et autosse tuli rapsilõhn. Sellepärast, et kõik vastu tulevad autod olid tuttavad, et ma sain öelda: "Siin elab see, siin elab too." Sellepärast, et ma sõitsin just seda teed linnast Kadrina, just seda Loobu kaudu Kadrinasse minevat teed pidi, seda teed, mida ma kinnisilmi sõita võiks, sest see.. see on minu kodu! Kodu, mida ma armastan! Kodu, mida ma jumaldan! Jah, ma olin õnnelik! Tegelikult olen veel praegugi, sest mul on ikkagi olemas see koht, kuhu minna, see rada mida mööda kõndida.
Kuid aga homsest keeran ma oma elus uue lehekülje. Ma kardan..., aga ma saan hakkama, ma saan hakkama just sellepärast, et mu kõrval on inimesed, kes ei lase mul alla anda. Mu kõrval on meeskond, kes rasketel hetkedel minusse motivatsiooni ja positiivsust süstivad. Mu kõrval on sõbrannad, kes ei lase mul lollustega elu ära rikkuda. Ja teate, mu kõrval on isegi sõbrad, kes on enda talve-missiooniks võtnud selle, et panevad mind lund nautima! Kuusemäe ja Holmberg naeraks praegu ja ütleks, et see küll võimalik ei ole!
Aga ma lõpetan, kuid ma luban, et kirjutan siia vahel, kuidas mul läheb ja mida ning milles saavutanud olen, sest ma tean, et minust jäid Kadrina inimesed, kellele ma korda lähen.

Kommentaarid

Populaarsed postitused