Jäätis maasikamoosi ja vahvlikoonusega

Kaks nädalat on möödas esimesest päevast ülikoolis. Kõik kes teavad, mida ma õppima läksin küsivad, kuidas läheb ja kuidas eriala meeldib. Need, kes ei tea, mida ja kus ma õpin, küsivadki kus, mida, miks, kellega. 
Et anda vastus kõigepealt neile, kes üldse midagi ei tea. Alustasin õppimist Tallinna Ülikoolis ja erialaks on sotsiaaltöö. Miks just selline valik. Eilselt tutvumisõhtul pidid kõik seda ütlema. Olin ringis suhteliselt taga pool, ehk kui kord minuni jõudis olid kõik selle küsimuse vastust juba kümneid kordi kuulnud. "Mulle meeldib inimesi aidata ja ma tahan abi vajavate inimeste elu paremaks muuta."
ehk
ma tahan anda edasi seda, et kui Sina oled hea on kõik Su vastu head ja kui see laps, kes on kasvanud ilma isata ja tal pole olnud kasvamise kõrval seda meessoost isikut, kes meile nii mõndagi õpetab ja kelle hoolimist ja armastust me kõik vajamae, et tema saaks oma raskustest üle, et ta saaks minna kooli ja olla hea õpetajate ja klassikaaslaste vastu, mida ta enne ehk polnud. Või kui vanainimene vajab Sinu abi, siis see ei ole küsimus "kas aidata või mitte" vaid see on Sulle omane ja see on Sinu elu, see on Sinu tahe, see on Sinu võimalus aidata inimest, kes seda reaalselt vajab. Sest, kui Sa oled hea, on kõik Su vastu head! Emotsioonid, mida Sa sealt saad on head, emotsioonid, mida Sa sealt saad on suuremad ja kallimad kui mistahes palk. Kui ikka juba väga eakas tädi kõnnib oma raske poekotiga trepist üles, tehes seda juba niigi vaevaliselt, siis ei ole küsimust, kas minna ja võtta ta kott ja teda aidata. Ja teate, mis siis saab? Siis juhtub just see: "Aitäh, armas laps, olgu Sul õnnelik päev!" Ja see nägu, see armas naeratav vanainimese nägu.. Mõistate? Sellepärast! Aga kellega.. Just nii, ikka ja jälle oma armsa Heleenega. Sharing is caring. Sheerime eriala ja hoolime! 
Nüüd siis aga nende teiste inimeste juurde, nende kes teavad. Kaks esimest nädalat on läinud täiesti tavaliselt, alguses oli hirmus keeruline, nagu kõigil, aga sain hakkama. Võiksin öelda, et saime hakkama, sest ma ei kujuta ette ka, mida ma üksinda, nagu peata kana oleksin seal teinud. Nüüd tuleb lihtsalt loota, et kõik läheb ludinal ja mingeid suuri takistusi ei tule. Erialast siis nii palju, et algus on nagu algus ikka. Mõned asjad on väga paljulubavad ja mõned on sellised.. okei.. las jääda. Aga saame hakkama! 
Rohkem praegu ei olegi midagi öelda. Pole nii ammu kodus käinud, et ootan järgmist nädalavahetust nii suure huvi ja ärevusega, aga noh, eks pole paremat kohta kui kodu, seega see on seda väärt!

Ps. Saime teise koolinädala alguses Leenuga endale hüüdnimed ka, kui me ei suutnud loengus naeru tagasi hoida ja vaikselt omaette naerda kihistasime. Pärast loengut tuli kursaõde meie juurde, uuris kas meie naersime ja ütles: "Kursuse naerulinnud on sündinud!" 

Kommentaarid

  1. Kas sa elad üksi, kas sa käid tööl?

    VastaKustuta
  2. See ala sobib Sulle :) Jõudu ja jaksu!

    VastaKustuta
  3. Kas oled suhtes? Kas ülikooli minek muutis suhet? Ma ise olen ka just ülikooli läinud ja kutt on teises linnas ja nii raske on. Kui ei, siis millal oli viimane suhe ja mis sellest õppisid?

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Pudel jalgevahele!

Jõuludeni on jäänud 62 päeva