kõik on millekski hea

Käisin tükkaega oma blogis nii, et pigistasin ühe silma kinni, kui kommentaaridest erinevaid uusi küsimusi lugesin. Miks? Sellepärast, et ma tahtsin vastata nendele küsimustele nii, et ma oleks ise rahul. Pidin seda põhimõtteliselt rohkem kui kuuaega edasi lükkama, et lõpuks saaksin rääkida, kui ilus ja tore kõik on. 
Aga nüüd istun ma oma voodis, enda teki all, enda toas, enda kodus. Tere tulemast, meie pisikesse aga kodusesse Maisi residentsi. Kuna mul oli pikalt kodu otsimise ja leidmisega probleeme, siis ma tõesti ei tahtnud kirjutada blogipositust sellest, kuidas elu on nii paha ja kole ja nõme ja kuidas mul kodu pole ning ma nagu kodutu mööda linna ringi jooksen. Mis olnud, see olnud. Mis põhiline, elu üllatab ja õpetab, õpetab niimoodi, et kui Sa arvad, et kõik on hästi ja kõik on hea, siis võib tulla kuskilt sellisest kohast, mida Sa ei oskaks kunagi oodata, selline kannaga löök otse näkku. Aga siis pole midagi teha, peab ära kannatam, jääkotike peab olema alati varuks ja nagu mu vanaema ikka armastab öelda, siis küll pulmadeks ära paraneb. Praegu oleme siis nii kaugel, et kodu otsimisega on kõik korras ja nüüd võiksid selle teema kohapealt juba pulmad tulla. 
Aga kodust siis täpsemalt, nagu alguses mainitud sai asume me Maisi tänaval ehk siis minule tuttavas kodukandis, sest elasin ju terve suve Kolde pst, mis on praegu meist paarisaja meetri kaugusel. Ehk siis vanad head Sõle säästukad koos allakäinud lõbunaistega on ikka kodupoeks! Juhhei! Aga meie oleme väga rahul oma pesakesega ja need, kes siin meil juba külas käinud on, on ka ainult kiidusõnu öelnud.  Seega kelle rohkem huvi on, siis tulge aga külla! Meie kodu võtab kõik külalised rõõmuga vastu! 
Ja nende jaoks, kes loevad seda postitust ja mõtlevad, et kes see "meie" on, siis ei ma söön veel endiselt ühe eest (hehe, nii hea nali Lisete), aga "meie" oleme mina ja Triin. Uskumatu eks! Ma ju ütlesin, et elu üllatab! Triin oli ju kooli ajal kogu aeg mu nö vihavaenlane. Me ei saanud mitte kunagi läbi, mõlemad ju Jäärad ja oma asja eest väljas. Meie kaklusi ei jõuaks me oma nelja käe peal üles lugedagi.. Aga nüüd on kõik teistmoodi, päris ausalt! Elu muutub ja inimesed selles koos eluga. Alles ükspäev ärkasin ma sellepeale üles, et Triin hüppas voodisse ja ütles, et ma üles ärkaks, sest ta ei viitsi üksinda kohvi juua. 

Ülejäänud kaks küsimust, mida ma eelmise postituse alt leidsin lähevad jälle kategooriasse, mis on paha ja kole ja mida kõike veel. Küll aga siin postituses võin ma vastata veel töö küsimusele. Ehk siis ei, hetkel ma ei käi kuskil tööl. Septembri lõpuga sai Till&Kummeli aeg otsa ja sellega ka minu tööaeg seal. Olgugi, et ma veetsin seal aega 4 kuud, siis need inimesed seal ronisid no niimoodi südamesse, et neid on sealt väga raske välja saada. Ma võiks kõikide kohta eraldi blogipostituse kirjutada, sest nagu ma öelnud juba olen, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus ka T&K inimeste vastu! 
Aga kuna elu vajab elamist, siis cv keskus on jälle koduleheks ja uue töö otsimine käib täies hoos! 

Kommentaarid

  1. Siit jutust võib siis välja lugeda,et eelmine suhe oli nii paha ja kole? Saigi distants probleemiks?

    VastaKustuta
  2. Ei, vabandust, kui ma siin nõnda vale mulje jätsin. Pigem tahtsin sellega öelda seda, et ma ei taha sellest rääkida. Arvan, et ei oleks õige ei minu ega tema suhtes siin, meie suhet siis ja praegu arutada :)

    VastaKustuta
  3. Olgu vabandan, et küsisin. Loodab, et teil nüüd ikka kõik hästi on :)

    VastaKustuta
  4. Kas oled endale nüüd uue töökohal leidnud, seose sellega, et Till&Kummel kinni pandi :)? Ja kas oled rahul?

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Jõuludeni on jäänud 62 päeva

Pudel jalgevahele!