Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2015 postitused

What, Daniel Levi esines elutoas!?

Kujutis
Kui tihti juhtub nii, et keegi Sulle kirjutab ja ütleb, ou tahad midagi tasuta saada?! Juhul muidugi kui Sa pole master blogija, kellele pea igapäev taolisi pakkumisi postkasti potsatab. Lihtsate inimestega juhtub ka nii ja minuga alles ükspäev täpselt see läkski.
Mul on äärmiselt hea meel, et mu tutvusringkonnas on sellised inimesed nagu Daniel ja Joshua. Nad on ühed siiramad ja rõõmsameelsemad inimesed, keda ma üldse kunagi kohanud olen.  Ühel päeval kirjutas mulle Daniel ja küsis, kas ma nende Rakvere elutoakontserdile lähen. Pidin vastama eitavalt, kuna kuu lõpp ja näpud olid päris põhjas ning ma ei saanud seda endale lubada. Olime varem Kristiinega küll rääkinud, et see on neil ikka üks vägev mõte ja et peaks ehk vaatama minema. Daniel Levi üks elutoakontserdi põhimõtetest see, et kokku saavad sõbrad, kellega koos üks mahe õhtupoolik veeta. Nõnda ta mulle kolmapäeval äkitselt kirjutaski, et tule oma sõbrannadega meid lihtsalt niisama kuulama. Mõeldud-tehtud, neljapäeva hommikul …

Loll on looduskaitse all

Kuna ma olen nüüd jälle läbi ja lõhki Kadrina inimene, siis satun ma armsasse (tegelikult mitte väga) pealinna Tallinnasse väga harva. Oktoobrikuus olen külastanud linna tavalisest rohkem, aga seda ka teatud põhjustega.  Enne kui ma sain oma sammud rongi peale seada ning Kadrinasse sõita (kus on värske õhk ja vaikne !) pidin ma vastamisi seisma kahe väga kummalise olukorraga.

Esimeseks olukorraks oli trollisõit, kus minu kõrval seisis pealt näha normaalne naine 2 lapse ja ühe vanema naisega. Võiksin illusiooni luua ja öelda, et tegu oli ühe tubli emaga, kes oma 5-6 aastase tütre ja vankris olev 2-3 aastase pojaga ning üle 50-aastase emaga lõbusõidul olid, kutsume seda täna niimoodi. Paari sekundi pärast helises aga naise telefon, ning jutt kõlas järgmiselt.

"Miks Sa mulle ei öelnud, et Su eks linnas on ja mulle külla tuleb?" "Pets ütles, et Sa teadsid seda juba eile, et ta Soomest kodus on. Miks Sa mulle ei öelnud?" "No ma oleksin siis teadnud ennast ette val…

"Kas Sa usud kividesse?"

Kujutis
Paar aastat tagasi puutusin ma esimest korda kokku kividega. Ma ei olnud neile kunagi  varem tähelepanu pööranud, teadsin nendest küll, aga kokku puutunud ma nendega polnud. Kuni päevani, mil mu käest  küsiti, mis mu lemmikvärvid on. Tol ajal (ja ehk ka praegugi) olid nendeks must ja oranž. Kaks aastat tagasi töövari olles kingitu mulle just nendes värvides kivid karneool ja turmaliin.  "Pista tasku, need toovad õnne." Kodus asusin ma usinalt informatsiooni otsima, et mida üks või teine ikkagi teeb ja tähendab. Nüüd aga olid need mul täiesti meelest läinud. Nad on mul ilusti kapi peal, kus on mulle veel ridamisi tähtsaid asju. Täna aga küsis mu käest Helena: "Kas Sa usud kividesse?" Ja ma hakkasin mõtlema, et oleks aeg unustuste hõlma vajunud kivid uuesti mängu tuua. Siin nad on!
Karneoolist ehk siis oranž kivi - 
"Kui soovid oma ellu rohkem särtsu ja kirge, siis võta mind endale abiliseks. Kui tunned, et vajad energiat ja elujõudu, oskan seda suurepäraselt taast…

Ma olen õnnelik...

... lihtsalt, et te teaksite.

Loomapostitus ehk saage tuttavaks - Rocky

Kujutis
Mõtlesin, et räägin teile natukene Rockyst - kuidas, miks ja millal me te endale saime ja otseloomulikult sellest, mida ta korda saatnud on ja kuidas ta meie päevi rõõmsamaks muudab.  Rocky (Mina kasutan sellist kirjapilti, aga "heal lapsel mitu nime" siis on ka meie Rockyl kirjapildina mitu nime. Rihard kirjutab Roki ja vahest Roky ja siis vahest Roci ja vahest ka Rocy ehk "heal koeral mitme kirjapildiga nime". Ah ja ema ütleb talle vahest üldse Rokats.) on 10-aastane vanahärra. Inimese vanuses juba 65 ehk korralik pensionär, aga kus Sa sellega!
Rocky elulugu on tegelikult natukene pikem ja keerulisem, aga ma jutustan teile seda hea meelega. Kui Rocky oli väike ja alles sündis, siis olla tema päris perekond teda hüljanud ja ta sattus koertevarjupaika. Kui Rocky oli 3-aastane, siis sai tema uueks omanikuks onu Raimo tegelikult minu vanavanavanaonu Raimond. Nemad said koos olla 7-aastat, kui onu Raimo elutee otsa sai ning Rocky ilma peremeheta jäi. Raimo oli pikalt…

Vanaema ja mu armas vanaisa, aga noorel neiul, neist ei piisa*

Kujutis
Kuna minu Mummi ja Papa on juba pikalt, pikalt mind ainult pilvepiirilt alla vaatamas, ning mulle on alles jäänud ainult vanaema ja vanaisa, siis ma naudin nendega koos oldud aega nii palju kui  seda võimalik teha on. Ma armastan oma vanavanemaid nii hirmus palju, et ma ei oskaks ilma nendeta eladagi. Ühel päeval käisin ma vanaema ja vanaisa juures nii, et mul oli juhuslikult kaamera kaasas. Tegin natukene pilte ka.
Mu vanaisa on äärmiselt suur suitsetaja ja tal on äärmiselt kähe hääl. Vanaema ikka ja jälle räägib, et ikka ei tohi suitsetada, muidu on ka tulevikus selline hääl nagu vanaisal. Suitsetamisega on nagu ta on. Ainukene asi, millest ma olen aru saanud on see, et kui teha tööd inimesega, kes suitsetab, siis tuleb teha hirmus palju suitsupause ja tänu sellele saab mitte suitsetaja hirmus palju lihtsalt pause.  Mu vanaisal on oma "töökoda", ta ei ole tavaline mees, et ah, lähen poodi ja ostan poest paki suitsu või igaks juhuks ostan bloki ette ära. Vanasti oli, mälet…

Hoian peast kinni

Kujutis
Kuulasin täna hommikul tööl olles raadio Uunot. Koos Robert Rooli ja Piret Laosiga oli täna saatekülaliseks Gerli Rosenfeld, teate küll, vaagnaluublogi ja Eesti "räme" seltskonnatäht. Kuulasin kohe huviga, sest antud näitsik ei ole mulle kunagi väga meelejärgi olnud. Ma ei tea, mis temas mind nõnda palju häirib, aga midagi seal on. Saadet saate järgi kuulata SIIT kui valid 13.august intervjuu Gerli Rosenfeldiga. Asi läks aga hoopis põnevamaks siis, kui saatejuhid otsustasid teda ühe mänguga üllatada. Mäng nimelt oli järgmine: talle näidati viie Eesti näitlejate pilte, ning tema pidi ütlema, kellega tegu on. 
Miks ma sellest räägin ja miks see mind natukene ärritab on need kolm põhjust: 1. Tegemist on Eesti tuntud näitlejatega! Seriaalinäitlejatega! Tuntud seriaalidega!  2. Gerli Rosenfeld on ise ju Eesti SELTSKONNATÄHT! Seltskond? Glamuur? Silmaring?! 3. Saates nimetati teda veel Hunt Kriimsilmaks, kellel on mitu ametit ning tänu sellele ka näitlejaks. Gerli Rosenfeld ja nä…

Taevas nähti tihti tähti

Kujutis
Eile oli üks ebatavaline õhtu. Ma võiksin sellest muidugi pikalt ja laialt kirjutada, miks see nõnda ebatavaline oli, aga räägin hoopis lühidalt ja koos piltidega. Reedel on meil klassiga väike istumine, vanade aegade meenutamine ja praeguste eluteede uurimine. Küll aga eile õhtul toimus väike eelsoojendus. Mingisuguse hea õnne korral juhtus meie eilne õhtu olevat just tähtede langemisega samal ajal. "Tartu observatooriumi vanemteadur Tõnu Viik ütles Postimehele, et perseiidide sadu tipneb igal aastal 12.augustil, kuid jälgitav on see ka mõned päeva enne ja pärast seda." Alguses olime me Anniga kahekesi, kuid hiljem liitusid meiega korraks ka Kalju ja Triin. Meil on alati nii, et kui ilusad pildid välja ei tule, siis teeme meelega koledaid. Sest parem jääda meelega kole, kui üritades olla ilus, kuid kole välja näha.  Pilte tegime me Anni telefoniga, sest tema esikaamera on meie kaameratest kõige asjalikum. Aga otseloomulikult ei puudu Anni telefonist nüüd minu lollakad self…

Tere hommikust!

Kujutis
Täna hommikul astusin voodist välja vaatasin peeglisse ja läksin kööki ema juurde, kes juba tublisti pannkooke tegi, pühapäev ikkagi ju! Esimene lause, mis mu suust välja tuli oli: "Ema, ma näen välja nagu Lydia Koidula." Ema hakkas naerma ja ütles säravate silmadega: "Nii ilus soeng, nii ilusad lokid, issand kuidas mulle Su lokid meeldivad." Võtsin siis aga kaamera kätte, andsin emale ja andsin teada, et nüüd tuleb mu suurepärasest soengust pilti teha. Sättis ja vuntsis mind ja siis tegi pilti. Ma ju tean seda, et kui ma tulen saunast ja ei kammi juukseid ja lähen niimoodi märgade juustega magama, siis hommikul on tulemus täpselt selline, nagu pildil. Aga ega ma siis ei õpi oma vigadest. Nüüd tuleb lihtsalt kähku juuksed kinni panna, oma toimetused ära teha ja siis enne inimeste ette minekut juuksed kibekähku sirge(ma)ks teha. 
"Ära Sa jumala eest neid lahti kammi" või "ära Sa jumala eest juukseid kinni pane" - kas te nüüd kujutate ette, kui m…

"Kauges" külas, vanaema juures

Kujutis
Käisin täna vanaema ja vanaisa juures. Vanaisa oli nagu endiselt omas elemendis. Jagas kommi ja pistis neid mulle põue ja pluusi alla ja jalanõu sisse ja kotti ja.. ühesõnaga igale poole. Selline ta mul juba on ja see mulle meeldib.  Polnud vanade juures juba rohkem kui nädal aega käinud. Käisime vanaemaga teeotsas postil järel, põllupeal vaalutas onu heina ja viskas mulle reha kätte, ütles: "Ole hea, viska see hein, mis seal teeotsas on siia vaalu." Tundsin ennast üle pika aja nagu päris maaplika. Pärast tegime vaarika- ja mustsõstramoosi ja kohast, mis vanaema oma sünnkohast Peipsi äärest toonud oli, salatit. Imemaitsevad tulid välja!  Nagu ka traditsiooniks saanud on, siis teeme alati vanaemaga ristsõnu ja vahime seebikaid. Võin käsi südamel öelda, et mõlema pisiku olen ma temalt saanud! Ühel hetkel aga köögilaua taga istudes ja ristsõna tehes jäin ma facebookis ühe oma sõbraga juttu rääkima, mille tõttu mu jõle uudishimulik vanaema kohe uuris, et kellega, miks, mille pä…

"Uppuval laeval ateiste ei ole."

Kujutis
Vahepeal on jälle nii palju juhtunud, et ei teagi kust alustada. Lähipäevadel kirjutan teile, kuidas mu elu läinud, kuhu ma jõudnud olen ja mis edasi saama hakkab. Lühidalt öeldes, siis elan praegu hästi, olen elanud nii ja naa ja hakkan elama suurepäraselt! 
Täna tahan hoopis rääkida sellest, kuidas üks väga armas tüdruk mulle kirjutas. Uskuge või mitte, aga ta saatis mulle meili! Ma olen juba ammu loobunud sellest, et kodus postkasti vaadates koos ajalehtedega mõne käsitsi kirjutatud kirja leian. Nüüd olen juba vaikselt loobunud ka sellest, et kui hommikul arvuti lahti teen ja oma meili vaatan, siis nende miljoni kirja seas mõne asjaliku kirjakese leian. Ütleme nii, et kümnest kirjast vähemalt üks soovitab mul osaleda mingis uuringus - enamasti on see erinevate toodete tarvitamine - või siis annab crazydeal teada, et atraktiivse carré-kaelusega daamilik kleit on -75% ja siis on paar kirja, kuidas keegi üritas mu facebooki või gmaili sisse häkkida - nendega on nüüd igatahes nii, et …

Võib-olla

Võib-olla on meil elus ette nähtud kohata valet inimeste enne, kui me kohtame seda õiget, kui me kohtame seda ühte ja õiget. Kui ta aga viimaks saabub, võime olla tõeliselt tänulikud selle kingi eest, mis meie õuele õnnena tulnud on.  Võib-olla see ongi elu.  Võib-olla see ongi nii, et me ei tea, mida me võiksime kaotada enne, kui me selle päriselt ka kaotanud oleme. Ehk see ongi nii, et me ei tea, mida me igatseme, enne kui see meilt ära võetakse. Või hoopis ehk see ongi nii, et me ei tea, mis on meie elust puudu enne, kui see meie ellu satub. Võib-olla see ongi päris elu.
Võib-olla parim viis armastuse tundmiseks on istuda kahekesi koos diivanil teineteise embuses, lausudes mitte ainsatki sõna, lihtsalt olles kahekesi koos. Ehk see tekitabki lahkudes tunde, mida tavaliselt tuntakse pidades maailma kõige pikemat, sisukamat ja mõnusamat vestlust mõne lähedase inimesega. Võib-olla see ongi armastus. 
Võib-olla Sa leiad elus selle kellegi, kes mitte ainult ei puuduta Sinu süda…

Aastast 1932

"Igav on olla iluta hale on olla laulmata, kole käo kukkumata, raske on rõõmuta elada."

Istun üksinda selles suures majas. Olen mõttes, pole mul muud tröösti kui kurvad mõtted, sest leinavalu käis nagu tulekahi jälle mu üle, sel aastal juba teistkordselt, kus kaotasin oma kõige lähedasemad toed. Kes aitasid mind hoida ja kaitsta. Ainuke, kes mind on hoidnud on jumal taevas. "Miks küll on leinapisar valus, raskem kõigis inimeslus?" On esimene jõulukuu päev. Väljas on alles õhtu, aken on tumedas sinas vaevalt näha. Mõtted rändavad siia-sinna, kaugele käidud radadel. Ma armastasin laiade väljade vabadust. Ma armastasin kauge metsa sina, sula ilma, soo lõhna ja udu. Teadsin muidugi, et elutarkus tõuseb igal inimesel kõige pealt elust enesest oma enda kogemusest. Aga ma ei kahelnud sugugi selleski, kui vanavanemate inimeste kogemused, nende jutustused või kirjapandud mälestused võivad aidata rikastada ka järgmiste sugupõlvede elutarkust ja elusisu. Küll aeg lendab: alles se…

Vanade pseudoprobleemid

Kujutis
Käisin täna vanaema juures. Võin vanduda, et ta nägi 10aastat noorem välja. Tema muidugi naeris ainult selle peale ja ütles: "Sa oled ikka imelik. Mis Sul viga on? Jätsid prillid koju?" viimases oli tal muidugi õigus. Tegelikult on tänase postituse põhjus vanaema ja ta lapsepõlvesõbranna. Pean selle loo ära rääkima, sest nende tülli mineku põhjus on maailma kõige jaburam. 
Nimelt olid vanaemal ja vanaisal septembris sünnipäevad ja kuna vanaisal oli veel juubel, siis otsustati seda tähistada natukene suuremalt. Arbavere puhkekeskuses koos lähisugulastega. Et asja mitte väga suureks ajada, siis olid vanaisa poolsed lähisugulased ja vanaema poolsed. Sellest on nüüd ikka hulk aega möödas, aga kuna vanaema mulle seda täna meenutas, siis tuli jällegi kõik meelde. Sünnipäev oli ise väga tore ja meeldis kõikidele. Tegime lastelaste poolt vanaema ja vanaisale (edaspidi vanad) ühise kingituse. Kingituseks oli suur korv, kus sees olid vanadele iseloomulikud asjad. Vanaemale pannkoogi …

Suvealguspidu

Kujutis
Minu jaoks on ülimalt lihtne rääkida suure vaimustusega kohast, mida Sa armastad ja mida Sa reaalselt ka hindad. Teate ju küll või siis noh, te olete kindlasti tundnud kordades seda tunnet, kui peate millestki kirjutama või rääkima ja see on teile täiesti vastu. Nii vastu, et iga uut sõna tuleks justkui tangidega välja tirida. Õnneks on mul hästi läinud. Olen juba mitu postitust rääkinud sellest, kuidas meie küla on maailma parim küla. Aga no, mida Sa teed, kui nii lihtsalt on! Ja kas te kujutate ette, nüüd on tulemas meie maailma parimas külas ka maailma parim suvealguspidu. Mõtlesin, et meenutan natukene vanu aegu ja räägin natukene üsna pea saabuvast peost. 
Esimest korda mängisid Läsnakad "Nukitsameest" oma 13 aastat tagasi. Sellest saad lähemalt lugeda siit - link. Peaosas oli tol ajal Susanna Mildeberg. Kui nüüd väikese edevusega ka minust rääkida, siis olin ka mina selles etenduses. Ma arvan, et see oli mu esimene etendus Läsnakatega. Võib-olla eksin, aga kohe kindla…

Cheers!

Kujutis

Tükike mu südamest läks Saaremaale

Istusin ja ootasin. Ootasin, et sekunditest saaksid kiiremini minutid ja nendest omakorda tunnid. Istusin ja ootasin, et see kõik saaks läbi. Istusin ja ootasin.  Järgmisel hetkel kõndis minu poole üks mees, rahvariietes, päikesprillid ees ja murumüts peas. Seisatas mu kõrval, haaras mu peast ja suudles mind õrnalt põsele. Ja kadunud ta oligi. Sama kiirelt kui ta tuli, ta ka kadus. Mina jõudsin ainult suured silmad ja muige ette manada. Ei läinud kaua aega mööda, kui ta seisis jälle mu kõrval, haaras peast ja suudles põsele. Seekord lausus: "Naise juures on kõige olulisem tema lõhn. Sina lõhnad nagu kevade." Ja kadunud ta oli jällegi. Taaskord jõudsin ma suurte silmade ja muigel suuni ja mõteteni - Kes see oli? Mis see oli? Kas see juhtus päriselt? Ütlesin endale, et see oli järjekordne mees, lihtsalt mees.  Istusin ja ootasin. Sekunditest said minutid ja nendest omakorda tunnid. Istusin ja ootasin. Ma ei mõelnud selle mehe peale, kellega mul ennist üks veider kohtumine oli…

Maaka-Liisu jutud

Kujutis
Lugesin ükspäev oma vanu postitusi ja leidsin sealt väga palju huvitavat ja mitte nii huvitavat. Natukene ajas muigama küll. Kogu see vana blogimajandus oli üks naljanumber, eriti paar kõige esimest aastat. Täiesti kohutavad on '08 aasta postitused, mis annavad teada, kujutage ette!, et ma ärkasin (wow), läksin kooli (wow vol2), tulin koolist (wow vol3), läksin välja (wow vol4), tulin koju (wow vol5) ja no uskumatu, aga läksin magama ka! Täpselt nii sisukas see oligi, aga millegipärast kõik lugesid seda ja kõikidele meeldis ja taheti veel. Eriti meeldis inimestele mu blogi siis, kui kõik oli paha ja ma üldse elada ei tahtnud. Sellega meenub üks vahva kommenteerija, kes mu postituse, mis rääkis sellest, kuidas ma enam elada ei jaksa, kohta kommenteeris a.la midagi sellist: "Võib-olla Sa peaksidki ära surema, nii oleks kõigile lihtsam." Oh seda õnne ja rõõmu! Pean muidugi kahetsusega teatama sellele inimesele, et noh, elan ja tüütan ikka inimesi samamoodi edasi, nagu seda…

Need on hetked, mille nimeks Ilus Elu

Kujutis
Viimase kolme nädala jooksul olen ma leidnud ennast kogu aeg naeratamas ja õnnelik olemas. See on minu jaoks midagi erilist. Täna hommikul olen ma siin jälle selleks, et anda teada, kui õnnelik ma olen, kui tänulik ma olen nende inimeste eest, kes mu ümber on ja kellega ma saan ajada seda asja, mida ma ajan. Maailma kõige armsam koht on minu jaoks meie Läsna-Loobu-Arbavere superküla. See maailma parim küla, millest räägitakse. Sellest räägin ma teile mõni teine kord, mõnel sobivamal ajal. Maailma kõige armsama järel tuleb rodu maailma armsamaid kohti ja minu "kõige kõigemate" nimekirjas teisel kohal ongi Kadrina. Kadrina - koht, kus Sa võid olla rase, sellest ise teadmata; koht, kus kõik näod on tuttavad; koht, kus aiatöid tegevast kadrinlasest lausega "jõudu tööle" möödumine on sama loomulik, kui aevastamise järel öelda "terviseks". 
Tegelikult on kell jubapool üksteist hommikul. Ma olen üleval kella viiest, sest täna oli maailma parim hommik! Kujutage …