Aastast 1932

"Igav on olla iluta
hale on olla laulmata,
kole käo kukkumata,
raske on rõõmuta elada."


Istun üksinda selles suures majas. Olen mõttes, pole mul muud tröösti kui kurvad mõtted, sest leinavalu käis nagu tulekahi jälle mu üle, sel aastal juba teistkordselt, kus kaotasin oma kõige lähedasemad toed. Kes aitasid mind hoida ja kaitsta. Ainuke, kes mind on hoidnud on jumal taevas. "Miks küll on leinapisar valus, raskem kõigis inimeslus?" On esimene jõulukuu päev. Väljas on alles õhtu, aken on tumedas sinas vaevalt näha. Mõtted rändavad siia-sinna, kaugele käidud radadel. Ma armastasin laiade väljade vabadust. Ma armastasin kauge metsa sina, sula ilma, soo lõhna ja udu. Teadsin muidugi, et elutarkus tõuseb igal inimesel kõige pealt elust enesest oma enda kogemusest. Aga ma ei kahelnud sugugi selleski, kui vanavanemate inimeste kogemused, nende jutustused või kirjapandud mälestused võivad aidata rikastada ka järgmiste sugupõlvede elutarkust ja elusisu. Küll aeg lendab: alles see oli suvi, kui viimati koos Seljamäel viibisime. Kus sai ühiselt vanasti neid samme mõõdetud seal teel. Nii see on. Näe see sama maantee ikka lookleb kuidagi laisalt ja uniselt põldude vahel ja kaob siis metsa vahele, et uuesti väljuda. Olen harjunud kirjutama ja tänagi õhtu ei möödu kui ma ainukestki sõna paberile ei pane. Selle olen ma oma isalt pärinud. Tema oli kift lugeja ja ka armastas kirjutada. Olen seda aastaid teinud. Jah, olid kunagi ajad, millal tehti vahet vana talu ja asundus talu vahel. Iga põllusiil oli kümne küünega sündinud, töö ja hoolega tehtud. Ja nüüd võetakse ja jagatakse jälle kohtasid - tuleb otsast alata ja veel hullemini, sest kohad on nii ära lagastatud. Tänapäeva noored ei suuda üles ehitada iseseisvat Eestit, nagu endised inimesed seda tegid, endised inimesed olivad trammilt üles kasvanud ja tööga läbi imbunud. Mäletan neid vanu, nagu Uuetalu Jäss, Metsameeste Jüri ja rida teisi kui suure mõnuga laulsivad Isamaa laule, nagu "Eestimaa üle kõige ta. Kõrgest kõlagu, Maarahva talupoegade vaba maa, jää vabaks Sa, jää seisma Sa."

Ma olen terve elu olnud ülimalt sillas vanadest asjadest, eriti kirjutistest, mis on seotud minu perekonna, suguvõsa, minu kodukandi või reaalselt minu koduga. Kuna ma võtsin endale suveprojektiks teha korda ja anda uus väljanägemine meie väiksele palkonile (Mina olen seda väiksest peale kutsunud parlankaks, miks, seda ma ei tea. Võib-olla oli sõna "palkon" mulle kui pisikesele plikatirtsule liiga raske ja seda öeldes tuli juhuslikult sõna "parlanka" välja. Igatahes, kui ma perekeskis räägin parlankast saavad kõik minust aru.) Igatahes alustasin ma täna selle projektiga. Ma teadsin, et see on suur töö, sest mu mõtted ulatuvad kohati ikka päris pilvedesse, aga et selle nö tühjaks tegemine ka nii palju minult nõuab - ei tea, kas olekski seda üldse tegema hakanud. Asi ei ole pelgalt selles, et seal oleks palju asju, mida peab ära viskama, vaid selles, et seal on nii palju väärtuslikku! Nii, nii palju! Mitte materiaalses mõttes, vaid emotsionaalses. Nimelt on seal üüratult palju raamatuid, mis on näiteks aastast 1829; lisaks on seal vihikud erinevatest traditsioonidest, taludest, Eesti ajaloost. Minu jaoks on kõige emotsionaalsemad kirjad minu (kasu)vanavanaema ja tema venna vahel, kirjad minu vanavanaema ja Eesti Kirjandusmuuseumi vahel, kirjad minu vanavanaema ja vanavanaisa vahel, hunnnnnnnikus pabereid, kus on kirjutatud meie külalood, kus on kirjutatud minu kodutalust, kõigest kuidas kunagi ligi 100aastat tagasi ja rohkemgi siin asjad käisid. Mul on nii kahju, et ma ei osanud oma vanavanaema õigel ajal kuulata, olgugi et olin kõigest 7aastane kui ta suri, mäletan ma teda väga hästi. Praegugi tema pilte vaadates tundub kõik nagu eilne olevat. Olen temast ennegi kirjutanud, vähe, aga olen. Sellest, kuidas ma kutsusin teda väiksena Nõia-Ellaks, kuna tema nimi oli Ella. Nüüd aga, pea 15aastat hiljem sain ma alles teada, et tema tegelik nimi oli Ella Elfriede. Elfriede - kui ilus nimi (!), mitte üldse Nõia-Ellalik! Oh, oleks ma seda ainult varem teadnud. Igatahes armastas tema jutte rääkida ja ta pea OLI nagu prügikast, sest ta teadis kõike ja ta mäletas kõike. Tal oli alati vastus varnast võtta igale minu lapselikule küsimusele. Miks oli muru rohelisem? Miks oli meie talus nii mitu hoonet? Miks oli kuur pruunim kui ait? Need lapselikud miks-küsimused. Ma istusin tema toas rätsepistes laua peal, tema oli voodis ja muudkui rääkis.

Ka mina armastan laiade väljade vabadust. Ka mina armastan kauge metsa sina, sula ilma, soo lõhna ja udu. Ka mina armastan oma Seljamäed, oma Seljamäe suve! Ja ka mina olen aastaid kirjutanud, aga ma ei ole seda saanud oma isalt. Ma olen saanult selle oma vanaemalt, kes sai selle omakorda.. ei teagi kellelt oma (kasu)emalt? Ons see võimalik? Igatahes mul see on. Aitäh!

Oma hilised õhtutunnid veedan ma nüüd küll palkonil vanu mälestusi meenutades, kirju lugedes, pilte vaadates ja melissiteed juues. Silmad sulgedes võib ennast täitsa ära unustada, millises sajandis hetkel viibitakse - linnulaul, loetud read ja nende vanade raamatute veidi kopitanud lõhn. Jep! 

Ma lihtsalt loodan, et suvi enne otsa ei saa, sest.. parlanka on vaja uude kuube saada!

Kommentaarid

Populaarsed postitused