Maaka-Liisu jutud

Lugesin ükspäev oma vanu postitusi ja leidsin sealt väga palju huvitavat ja mitte nii huvitavat. Natukene ajas muigama küll. Kogu see vana blogimajandus oli üks naljanumber, eriti paar kõige esimest aastat. Täiesti kohutavad on '08 aasta postitused, mis annavad teada, kujutage ette!, et ma ärkasin (wow), läksin kooli (wow vol2), tulin koolist (wow vol3), läksin välja (wow vol4), tulin koju (wow vol5) ja no uskumatu, aga läksin magama ka! Täpselt nii sisukas see oligi, aga millegipärast kõik lugesid seda ja kõikidele meeldis ja taheti veel. Eriti meeldis inimestele mu blogi siis, kui kõik oli paha ja ma üldse elada ei tahtnud. Sellega meenub üks vahva kommenteerija, kes mu postituse, mis rääkis sellest, kuidas ma enam elada ei jaksa, kohta kommenteeris a.la midagi sellist: "Võib-olla Sa peaksidki ära surema, nii oleks kõigile lihtsam." Oh seda õnne ja rõõmu! Pean muidugi kahetsusega teatama sellele inimesele, et noh, elan ja tüütan ikka inimesi samamoodi edasi, nagu seda oma 7-8 aastat tagasi tegin. Anna andeks!

Leidsin sealt ka selle postituse - link.  Tooksin välja kohe esimese TOP1 ehk "TOP 1- Ma usun, et esimeseks veidraks asjaks on minu "esimese korra" asjad. Mis need on? Ühesõnaga, kui ma teen midagi täiesti esimest korda, siis ma ei jäta seda kunagi enda teada. Mulle on see vist kuidagi sisseehitatud, et ma selle alati välja ütlema pean. Näiteks kui me projektiga Saksamaal käisime, siis ma ei tea kui mitu korda ma ütlesin "oh, ma olen esimest korda" või "oh, ma teen seda esimest korda". Reisi alguses ei pannud seda keegi tähele, aga reisi lõppedes said inimesed sellest aru ja hiljem võis kuulda ka neid seda lauset ütlemas. [...] Selle "esimese korra" veidruse juures on lahe see, et tänu sellele ma olen avastanud, kui palju asju ma tegelikult esimest korda teen. Need võivad olla täiesti tühised väikesed asjad, aga samas nad annavad mulle nii palju juurde ja see tekitab hea tunde! [...]" Tänases postituses seoksin omavahel maaka-Liisu ja esimesekorra-Liisu. Ja nagu pealkiri ka ütles, siis ongi aeg natukene maajuttu siin blogis ajada.  

Täna oli jälle üks tore päev maal. Iga maal veedetud päev on tegelikult tore päev. Täna aga peaksin alustama vist täielikust maaka-Liisu jutust - aiamaast, peenardest, rohimisest ja kõigest sinna juurde kuuluvast ja seda ma teengi! Sel aastal on need vanad ja tuttavad kevad-suvised tegevused meiegi jaoks teistsugused. Miks? Nimelt on meie aiamaa olnud ema jutu järgi vähemalt 60 aastat aiamaa ehk siis arvake ise, kui väsinud ja mitte viljakas see maa olla võib. Kuna meie küla on siiski maailma parim küla ja inimesed maailma kõige toredamad, siis juhtuski nii, et sel aastal on meie enda aiamaa hernes ja puhkab, ning peenrad tegime hoopis meie küla Heli värskele maale. Miks ma sellest räägin? Sellepärast, et Helil on lambad ja kanad, kuked ja pardid, haned ja siis kindlasti veel kedagi ägedat, aga noh, sellest seltskonnast ei puudu ka tavapärased koerad ja kassid. Nüüd tulebki mängu esimesekorra-Liisu ehk ma ei ole kunagi rohinud sibula-, peedi-, porgandi- ja kapsapeenart lamba määgimise saatel. Tegin seda elus esimest korda! Ja see oli nii tore, kui pisikene tallekene tegi väikse "mää" ja mina sain talle "mää-mää" vastu teha. Kas pole mitte lõbus! Mõtlesin veel, et panen telefonist muusika mängima, aga ma ei saanud seda loomulikku muusikat ära rikkuda! Ja teate, kui see tallekene Sulle ikka oma pisikeste silmadega nii siiralt otsa vaatab, siis Su süda lausa sulab. Ma olen ikka nii õnnelik, et meil on külas esindatud kõik loomad: sead, lehmad, lambad, kitsed, hobused ja siis kõik need väikesed karvased ja sulelised. Meil endal pole ühtegi looma, sellepärast on hea külapeal neid vaatamas ja kasimas käia. 
Teine esimese korra hetk oli täna, kui emaga kapsamaad kaevasime. VIHMAUSSID! Mäletan, kui linnast korraks maale tulles üle pika-pika aja vihmaussi nägin. Ma olin kuidagi nii õnnelik, nii väikse asja pärast nii õnnelik. Linnas ma nägin vihmausside asemel 15-sentimeetriseid siniseid või punaseid või musti kontsakingi. Elu ja olu ja prioriteedid on ikka nii erinevad. Igatahes, täna oli neid vihmausse nii retsilt palju ja ma ei saanud seda kuidagi mainimata jätta. Ema ütles mulle sellepeale ainult ühe sõna: "Kanadele!" Ja juba ma mõtlesin, et kuidas ma ise selle peale ometigi ei tulnud?! Ehk ... ma ei ole varem kunagi kanadele vihmausse korjanud! Tundub olevat nii elementaarne asi olles maakas, aga no tee mis tahad, aga ei ole. Igatahes nüüd ma siis seda tegin ja see oli samuti nii lõbus! Iga vihmauss oli isemoodi, isevärvi. Tundsin ennast nagu väike laps, emagi naeris ja ütles, kuidas nii väike asi suurel inimesel tuju nii heaks võib teha. Lõpuks kui ma topsitäie vihmaussidega kanadeni jõudsin olid kõik ussid ennast üheks suureks palliks kerinud, viskasin selle vihmaussipalli üle aia kanadele ja assamait, kuidas hakkas tunglemine pihta, nagu hulludel päevadel, ausalt ka. Kanakesed said magustoitu ja ei pidanud selle jaoks ise lillegi liigutama, vahi kui tore! 
Peenrad tehtud, läksin tädi Asta juurde muru niitma. Mis see siis on, hops suure punase murutraktori selga ja gaas põhja. Aga noh käsiniidukiga peab ju lillepeenarde vahed tegema ja siinkohal ongi vol3!  Ma ei ole kunagi käsiniidukiga niitnud! Kunagi väiksena lasi vanaisa mul proovida niidukit käima tõmmata, aga ma olin siis mingi 10aastane ja vanaisa lihtsalt naeris mu peale, kuna ma ei saanud hakkama. Nüüd ma seda aga tegin ja olen küllaltki uhke(?) et selle lõpuks tehtud sain. See nüüd võib tunduda selline, et oi ma olen siidinäpp ja ikkagi mingi linnakas, et ma pole sellist elementaarset asja varem teinud, aga maal on meil alati murutraktor olnud ja Kadrinas ei kuulu muru niitmine minu kohustuste alla. Tegelikult kujutan juba ette, kuidas need heiterid, kelle tehtud lainetel ma surfan, kirjutavad või mõtlevad, et wow, ausalt nagu, räägid, et oled maakas ja pole isegi käsiniidukiga muru niitnud? Tänks lainete eest, aga ma olen teinud väga palju asju, mida iga teine ei ole, alustades meie nunnupunnu traktoriga maa kündmisest ja lõpetades lambatapuga. Cheers!


Igatahes oli mul äärmiselt meeldiv teha kõiki neid asju esimest korda! Kõik esimese korra kogemused on alati nii toredad ja teevad nii palju rõõmu. Ma loodan, et te kogete ka tihti asju esimest korda ja saate aru või siis olete tänulikud ja õnnelikud, et neid asju teha saate! 

Kommentaarid

  1. Mulle väga meeldivad Sinu postitused sellest, kui maal oled. Kuidagi põnev ja meeldiv on lugeda, et keegi me küla nii kiidab. Ja muide, kui tahad veel midagi esimest korda teha, siis astu teinekord maal olles ka Kaasiku talust läbi, (väikse etteteatamisega)sest siin Sa samuti minu teada käinud ei ole :) Nüüd saad mõistatada, kus see veel asub ;)

    VastaKustuta
  2. Aii, Sigrid! Mulle väga meeldib, et Sulle meeldivad need postitused. Kui Sul on mingid kindlad teemad, millest Sa veel lugeda tahaksid, siis kirjuta ikka julgelt, eks!
    Ja kui ma maale täitsa paikseks jään, siis kirjutan ja tulen külla! Ma ei ole isegi päris kindel, kas olen Kaasiku talus käinud või ei. Kui olen, siis oli see vähemalt 10aastat tagasi ja ega ma seda ei mäleta! Kohtumiseni, eks!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Jõuludeni on jäänud 62 päeva

Pudel jalgevahele!