Tükike mu südamest läks Saaremaale

Istusin ja ootasin. Ootasin, et sekunditest saaksid kiiremini minutid ja nendest omakorda tunnid. Istusin ja ootasin, et see kõik saaks läbi. Istusin ja ootasin. 
Järgmisel hetkel kõndis minu poole üks mees, rahvariietes, päikesprillid ees ja murumüts peas. Seisatas mu kõrval, haaras mu peast ja suudles mind õrnalt põsele. Ja kadunud ta oligi. Sama kiirelt kui ta tuli, ta ka kadus. Mina jõudsin ainult suured silmad ja muige ette manada. Ei läinud kaua aega mööda, kui ta seisis jälle mu kõrval, haaras peast ja suudles põsele. Seekord lausus: "Naise juures on kõige olulisem tema lõhn. Sina lõhnad nagu kevade." Ja kadunud ta oli jällegi. Taaskord jõudsin ma suurte silmade ja muigel suuni ja mõteteni - Kes see oli? Mis see oli? Kas see juhtus päriselt? Ütlesin endale, et see oli järjekordne mees, lihtsalt mees. 
Istusin ja ootasin. Sekunditest said minutid ja nendest omakorda tunnid. Istusin ja ootasin. Ma ei mõelnud selle mehe peale, kellega mul ennist üks veider kohtumine oli. Ma ei mõelnud, ei osanud mõelda, et ma võiksin teda veel näha. Aga aja möödudes, siin ta jälle oli. Seisis mu kõrval, haaras mu peast ja.. ei-ei, ta ei suudelnud mind põsele, ta luges mulle luuletuse, sosinal, otse kõrva sisse. Ta luges mulle kaks luuletust. Esimene neist algas lausega: "Su silmade taga on meri.." ja enne teise algust küsis, kas ma olen kevadel sündinud. Jah, jah, jah! Luuletused läbi, suudles ta mind põsele ja kadus. Ma tundsin, kuidas ma värisesin ta käte vahel nagu haavaleheke ja see ei jäänud järele ka tema lahkudes. Ma tundsin, kuidas ma olin igatsenud sellist tunnet. Ma tundsin, kuidas ma olin igatsenud luulet. Kuidas ma olin igatsenud sellist meest! Seekord ma teadsin, et ta tuleb tagasi. Ta peab veel vähemalt korra tagasi tulema. Tuli. Kotitäie kingituste, kallistuste, suudlustega põskedel. "Sa oled võimas naine," ütles ta. Ja andis teada, et tuleb veel korra tagasi. Ta tuli, kaasas enda väike luulevihik. Ta avas selle ja ütles, et ta tundis, kuidas ta peab mulle mõne teksti ette lugema. Ta luges ette oma kümme luuletust. Imeilusat lugu, üdini siirad, üdini sisukad, üdini.. ma leidsin ennast mõtlemast ja tükkideks kiskumast, ning osad minust lendasid koos nende luuleridadega justkui minema, kaugele ära. Ma tundsin, kuidas ma enam ei oska käituda. Kuidas mu väiksest põselohust oli saanud tohutult suur põselohk ja kuidas mu loomulikust jumest oli saanud küllaltki roosakas palg. "Sa inspireerid. Kes teab, ehk kirjutan Sinustki kord luuletuse." Ta lahkus veel korraks, kuid naases kiiresti. Ta vaatas mulle oma sügavate siniste silmadega otsa ja hakkas laulma. Just seda sama eelpool mainitud "Su silmade taga on meri..". Ta laulis, vaatas mulle otsa ja laulis. Ta hääl, ta veidi kähe Jaan Tättelik hääl, mu keha oli kaetud külmavärinatega. See oli nii kaunis, nii liigutav ja nii mulle, nii ainult mulle tol hetkel! Kui ta laulmise lõpetas, ütles: "Naine on kõige alus. Mees ei ole ilma naiseta mitte keegi. Naine teeb mehest mehe." Ta embas mind veel viimast korda ja sosistas: "Mehel on vaja vahel Mees olla!" Hoidis mu käest, suudles veel viimast korda põsele ja kaduma ta hakkas, veel ukse vahelt hüüdis: "Hoia ennast!"
Ta oli läinud, seekord igaveseks või siis vähemalt seniks, kuni ma teda Saaremaale otsima lähen, teda koos tema luuletuste ja tema roheka retrobussiga kärbseseen katusel.


Selleks aastaks on meeste tantsupidu lõppemas. Näeme varsti ja siis veel rohkem. 
Mu süda usub õnne!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Jõuludeni on jäänud 62 päeva

Pudel jalgevahele!