Vanade pseudoprobleemid

Käisin täna vanaema juures. Võin vanduda, et ta nägi 10aastat noorem välja. Tema muidugi naeris ainult selle peale ja ütles: "Sa oled ikka imelik. Mis Sul viga on? Jätsid prillid koju?" viimases oli tal muidugi õigus.
Tegelikult on tänase postituse põhjus vanaema ja ta lapsepõlvesõbranna. Pean selle loo ära rääkima, sest nende tülli mineku põhjus on maailma kõige jaburam. 

Nimelt olid vanaemal ja vanaisal septembris sünnipäevad ja kuna vanaisal oli veel juubel, siis otsustati seda tähistada natukene suuremalt. Arbavere puhkekeskuses koos lähisugulastega. Et asja mitte väga suureks ajada, siis olid vanaisa poolsed lähisugulased ja vanaema poolsed. Sellest on nüüd ikka hulk aega möödas, aga kuna vanaema mulle seda täna meenutas, siis tuli jällegi kõik meelde. Sünnipäev oli ise väga tore ja meeldis kõikidele. Tegime lastelaste poolt vanaema ja vanaisale (edaspidi vanad) ühise kingituse. Kingituseks oli suur korv, kus sees olid vanadele iseloomulikud asjad. Vanaemale pannkoogi tavaari, sest ma usun, et meie suguvõsast ei tea mitte ükski inimene ühte pühapäeva, mis oleks ilma pannkookideta olnud. Isegi siis, kui vanaemal üks käsi veidi halvatud oli sai ta vanaisa abiga need pannkoogid tehtud! Vanaisale aga hunnikus komme ja sokolaade ja mida kõike veel, sest -nüüd kordan ennast- aga ma usun, et meie suguvõsast ei tea mitte ükski inimene ühte korda, kui vanaisa poleks talle kommi andnud. Meie vanaisa on kommionu, hea kommionu! Samuti kinkisime vanadele raamatu lapsepõlve piltidega, erinevate mälestustega ja iseloomustustega. Mina kirjutasin vanadest luuletused. Kes meie inimesi vähegi teab saab luuletustest väga hästi aru!


Kui nüüd see suur sünnipäev hetkeks kõrvale jätta ja minna selle teema juurde, millest ma rääkida tahtsin, siis siin see on. Mu vanaema lapsepõlvesõbrannat ei olnud sünnipäevale kutsutud. Tuletan siinkohal meelde, et sünnipäev oli sugulaste keskmes. Igatahes siit see probleem tekkiski. 

Teate ju küll neid vanade inimeste telefonikõnesid sõbrannadega, mis kestavad lausa tunde. Täpselt niimoodi see ka vanaemal pärast sünnipäeva oli. Tema sõbranna kuskilt kuulis, et vanadel oli suur sünnipäevapidu olnud. *Külaelu, noh!* Ja siis käiski minu vanaema lapsepõlvesõbranna lagedale ühe lause, mida kuuldes vanaema naerma hakkas ja küsis, et kas ta mõtles seda tõsiselt. Lause kõlas järgmiselt: "Kas Sa ei kutsunud mind sellepärast sünnipäevale, et ma söön liiga palju?" (Vahemärkus! Ma peaksin enda sünnipäevasid üksinda, sest mu sõbrannadele meeldib ka v ä g a palju süüa! Haha, musid!) Igatahes nii see oli, vanaema naeris, sõbranna saatis sellepeale vanaema otsejoones persse ja pani kõne ära. Kujutate ette 70ndates eluaastates vanaprouasid nõndamoodi kraaksumas ette? Mina ka ei kujutanud väga, aga no ise ma seda ju kuulsin. 

Septembrist on nüüd möödas kõvasti üle poole aasta. Vanaema ja tolle sõbranna ei ole pärast seda sõnagi rääkinud. Vanaema ütleb sellepeale: "No aga tegi ikka hinge mustaks küll!" Igatahes täna, kui ma vanade juures käisin, ütles vanaema mulle, et ma oma imevigurist st. nutitelefonist otsiks välja ühe laulu pealkirja. 
"Vilmal tuleb nüüd sünnipäev. Ma tahan talle käru keerata ja teda torkida. Soovin talle raadio teel õnne ja soovilooks küsiks seda: "kas noorepõlve sõprus võib meil meelest minna eal" laulu." 
Iseenesest väga ilus lugu. Ma juba kujutan ette, kuidas Vilma oma sünnipäeval laua taga istub, soovisaate aeg raadio kõvemaks keerab ja kuulab: "Järgmised õnnesoovid lähevad Vilmale sünnipäeva puhul Koidult. Soovilooks Endel Aimre - Ammumöödunud aegadest." Huvitav, kas Vilma viskab vanaemale kohe kõned peale?! Ma arvan küll. 

Ise vanad inimesed, aga krutskeid täis ikka veel. Vahest ikka vanaema räägib, kuidas ja millised olid nemad ja nende peod. Vahest naerab mu peomuljeid niimoodi välja, et *aaaaa nii igav pidu oligi väää* ja siis pajatab loo, kuidas nad mahedal suveõhtul sõbrannaga minikleitides naabrikeldrist koduveini pihtapanemas käisid või kuidas nende seltskonna poisid naaberkülast mõne põrsa ära varastasid ja endale koduloomaks võtsid. Vanasti oli ikka lahe! Polnud selliseid pseudoprobleeme nagu praegu. 


Ma olen nii õnnelik, et mul on isapoolsed vanad olemas ja et nad on nii tublid ja toimekad ja jutukad. Tõesti vanaisa oskab kõike teha ja vanaema teab kõike! Aga eks seda räägivad kõik lapselapsed oma vanavanemate kohta ja õige kah! Hoidke neid! 

Kommentaarid

Populaarsed postitused