Loomapostitus ehk saage tuttavaks - Rocky

Mõtlesin, et räägin teile natukene Rockyst - kuidas, miks ja millal me te endale saime ja otseloomulikult sellest, mida ta korda saatnud on ja kuidas ta meie päevi rõõmsamaks muudab. 
Rocky (Mina kasutan sellist kirjapilti, aga "heal lapsel mitu nime" siis on ka meie Rockyl kirjapildina mitu nime. Rihard kirjutab Roki ja vahest Roky ja siis vahest Roci ja vahest ka Rocy ehk "heal koeral mitme kirjapildiga nime". Ah ja ema ütleb talle vahest üldse Rokats.) on 10-aastane vanahärra. Inimese vanuses juba 65 ehk korralik pensionär, aga kus Sa sellega!

Rocky elulugu on tegelikult natukene pikem ja keerulisem, aga ma jutustan teile seda hea meelega. Kui Rocky oli väike ja alles sündis, siis olla tema päris perekond teda hüljanud ja ta sattus koertevarjupaika. Kui Rocky oli 3-aastane, siis sai tema uueks omanikuks onu Raimo tegelikult minu vanavanavanaonu Raimond. Nemad said koos olla 7-aastat, kui onu Raimo elutee otsa sai ning Rocky ilma peremeheta jäi. Raimo oli pikalt kadunud ja selletõttu oli Rocky üksi ja väga õnnetu, kui Raimo lõpuks leiti, siis ei olnud enam midagi teha.. Onu Raimo oli Rockyle vast kõige kallim inimene üldse - ta olevat teda hommikuti äratuskella asemel üles ajanud, käis temaga igal pool kaasas - nagu sukk ja saabas!
Kuna meie elame oma majas ja meil on aed ning meil oma koer puudus, siis võtsime Rocky nii kauaks enda juurde, kuni me kõik asjadesse selgust saame. Rihard on endale eluaeg koera tahtnud ja nii ta temaga kogu aeg oligi. Rocky oli väga kurb kogu aeg, niuksus, silmad märjad ja otsis oma peremeest taga, ei söönud ja võttis kohutavalt alla. Rihardil oli nii kahju temast, et võttis ta lõpuks enda tuppa magama. Vähe sellest, ta jäi Rocky juurde maha magama, et Rokats ennast nii üksikuna ei tunneks.
Mina elasin siis veel Tallinnas ja esimest korda koju tulles pidin ma maja ees emale helistades kinnitust saama, et ma võin tuppa tulla ja koer mulle midagi ei tee - ma veidi pelgan neid või on õigem öelda pelgasin? Igatahes võttis Rocky mu kohe omaks ja järgmistel kordadel oli tal juba hea meel mind näha. Eks ta vajas inimeste lähedust nii palju, kui talle seda anda võimaldati. 

Alguses oli päris raske, sest ta tõesti ei söönud midagi. Me tõime kõik tema asjad vanast kodust ära, et ta ennast võimalikult hästi ja turvaliselt tunneks. Aga ei midagi. Krõbinate söömisest ta keeldus ja oma kausist söömisest samuti. Ainukene võimalik variant oli käest toitmine ja kõva häälega  juurde rääkimine, et kui hea see ikka on ja sööma peab! 
Nüüd on õnneks nii, et ta sööb peaaegu kõike välja arvatud ... krõbinad! Need ei lähe talle ikka veel peale, aga kui tal kõht ikka väga tühi on, siis sööb need ka ära. Tavaliselt jätab ta krõbinad muu toidu seest alles ja õhtul pimedas nosib ära. Lemmiktoiduks on tal juust, heeringas ja lemmiklooma hakkliha.
Igatahes, kui see kohutav sündmus meie suguvõsas juhtus oli märtsikuu. Kui ma nii umbes neljandat korda kodu käimas olin, ütlesin ma emale, et me ei saa Rockyt enam ära anda. Rihard on temasse nii kiindunud ja ma ei kujutaks seda ette, et Rihard silmad märjad olles temaga hüvasti ütlema peaks. Ema vaatas mulle veidi vesiste silmadega otsa ja ütles: "ma tean" ning juba järgmisel korral rõõmustas ta mind uudisega, et Rokats jääb meiega. Nüüd on Rocky olnud meie koer juba viis kuud ja meie oleme väga õnnelikud tema üle ja temaga koos. 
Peale selle, et Rocky ajab meeletult karva ja ei lase emal riideid vahetada, sest ta arvab, et temaga minnakse jalutama, on ta maailma kõige parem koer. Ta ei jäta üldse muljet, et ta oleks 10-aastane. Jookseb ja mängib ja on nagu noor koer - kõik imestavad, kui kuulevad, et ta tegelikult vanamees on. Tegelikult on tal paar vanamehe viga ka küljes, ta kõnnib vahest toolide ja lauajalgade pihta, millest vist võiks eeldada, et ta on veidi pime. Samuti kuule(a)b ta Sind alles 3x teda hüüdes. Oma nimele reageerib ta ka alles siis kui Sa seda hästi kõvasti, kiiresti ja teravalt karjud. Ei aita mingi "Roooooockyyyyy" hüüdmine. 
Kui nüüd Rocky viguritest rääkida, siis ta armastas alguses maal olles aiast ära joosta. Eks see oli talle uus kohta ja palju uusi ja huvitavaid lõhnu, seega milleks kodus passida, kui saab metsa uurima minna. Tegelikult jooksis ta esimest korda ära Kadrinas, kui keegi (?) oli värava lahti jätnud, õnneks jalutas ta täpselt Rihardile koolivastu, seega sellega polnud suurt probleemi. Maal jooksis ta ükskord 4km eemale Kadrina suunas. Teine kord jooksis 8km eemale, aga tookord leidsime ta Tallinn-Narva mnt kõrvalt, mis enam nii tore polnud, kes teab, mis oleks võinud juhtuda. 
Talle ei meeldinud alguses autoga ka sõita, oksendas kohe, kui natukene liiga kaua loksus. Nüüd aga meeldib talle see väga, enamus ajast meeldib talle kas poole kehaga aknast väljas olla, või siis ise roolis istuda. Nii kui autoukse lahti teed on Rocky hops autos. 
Rocky on nüüd suve lõpuks ikka aru saanud, et tema koht on aias ja tema on meie aiaboss ehk siis seda valdust peab valvama. Kui keegi külla tuleb, siis ta ikka haugub. Enamus ajast ta saab alles siis aru, et keegi on aias, kui see keegi juba maja ees on. Aga pole hullu, sest Rocky on sõbralik koer ja talle meeldivad inimesed. Lisaks saab ta sõbralike koertega hästi läbi ja närvihaiged koerad teda ei huvita, ta ei pööra neile absoluutselt isegi tähelepanu.

Peale selle, et Rocky on ilus ja armas ja tore ja nunnu on ta ka äärmiselt intelligentne. Ta käib oma ihuvajadusi rahuldamas aia nurgas, kompostihunnikus, mitte keset õue. On ju tubli koer! Seega meie murul kõndides ei pea Sa miinivälja pärast muretsema. Igatahes üks päev oli mul külas sõber. Tsillisime saunas ja ühel hetkel kuulsin, et Rocky haugub hirmus kõva häälega. Läksin siis vaatama. Rocky oli ilusti aia nurgas ja vahtis tuimalt aeda ning haukus. Ühel hetkel hakkas mingi teine hääl Rocky häälest üle käima. Kuna mul prille ees ei olnud, ei näinud ma kes see oli. Läksin rutuga sauna tagasi, et võtta prillid ja uuesti vaatama minna. Sel korral tuli sõber välja ja vaatepilt oli hoopis teine. Rocky seisis aianurgast paar meetrit eemal ja nurgas konutas kährik. Jube koledat häält tegi see loom, ma polnud enne sellist häält kähriku suust kuulnudki. Rocky aga ajas oma joru edasi ja ei liikunud paigast. Ei tea, kas minus lõi mingi plikatirts välja, aga ei julgenud mina väga lähedale minna. Õnneks sõber läks ja sellepeale jooksis kährik ära, ning Rockyga ühes koos nad said aianurgast ära tuldud. Võtsime siis Rocky ka sauna, et ta kähriku lõhna järgi metsa ei jookses. Rocky oli nii maru närvis, et ta lõuad lagisesid ja ma hakkasin kohe täitsa kartma, et äkki ta sai nüüd marutaudi ja varsti hakkab suu vahutama ja siis ta sööb mu ära (haha) igatahes järgmisel hetkel viisin ma ta tuppa rahunema. Varsti oli kõik jälle korras! 
Rocky ja kähriku lugu - check!
Nüüd on ajad aga muutunud. Enam ei maga keegi Rocky juures põrandal vaid Rocky magab meie juures voodis. Mina harjusin sellega ära Tallinnas, et koerad voodisse kaissu ronivad ja ma armastan seda! Rocky päris selline teki alla ronija pole, aga teki peale küll ja veel niimoodi, et Sa katsu see tekk sealt kätte saada, kui ise sinna alla ronida tahad. Pean tunnistama, et mina olen selles voodisse ronimises süüdi, kuna ükskord, kui Rihard hommikul kooli läks, tuli Rokats minu tuppa voodi kõrvale nutma (sest Rihard on nüüd ta meie pere peremees) ja ma läbi une patsutasin voodi peale ja ütlesin, et ära nuta, tule kaissu. Tuli. Jess! Emale see ei meeldi, seega ta tohib olla ainult minu ja Rihardi voodites ja ta on sellest õnneks täitsa aru saanud. 
Oh god, kuidas ma teda armastan!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Pudel jalgevahele!

Jõuludeni on jäänud 62 päeva