Tere hommikust!

Täna hommikul astusin voodist välja vaatasin peeglisse ja läksin kööki ema juurde, kes juba tublisti pannkooke tegi, pühapäev ikkagi ju! Esimene lause, mis mu suust välja tuli oli: "Ema, ma näen välja nagu Lydia Koidula." Ema hakkas naerma ja ütles säravate silmadega: "Nii ilus soeng, nii ilusad lokid, issand kuidas mulle Su lokid meeldivad." Võtsin siis aga kaamera kätte, andsin emale ja andsin teada, et nüüd tuleb mu suurepärasest soengust pilti teha. Sättis ja vuntsis mind ja siis tegi pilti.
Ma ju tean seda, et kui ma tulen saunast ja ei kammi juukseid ja lähen niimoodi märgade juustega magama, siis hommikul on tulemus täpselt selline, nagu pildil. Aga ega ma siis ei õpi oma vigadest. Nüüd tuleb lihtsalt kähku juuksed kinni panna, oma toimetused ära teha ja siis enne inimeste ette minekut juuksed kibekähku sirge(ma)ks teha. 

"Ära Sa jumala eest neid lahti kammi" või "ära Sa jumala eest juukseid kinni pane" - kas te nüüd kujutate ette, kui ma sellise soenguga kogu aeg ringi käiks või? Tule taevas appi! Värviks need juuksed nüüd veel pruuniks tagasi ka ja siis magaks veel natukene kõhuli ja voilaaa, Koidulaga 100%. 


Lõpetuseks sobib üks väike Koidula luuletuse salm siia suurepäraselt: 

Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas -
ei pool nii armas olnud seal
kui külatänavas! 

Igatahes nüüd tuleb marju korjama minna ja siis tuleb külakooriga kokku saada, et oma edasisi plaane arutada. Ja siis tuleb aeg, et minna Kadrina, aga kas seal pool nii armas ka on, kui siin, maal, seda ma ei tea, sest hommikused kastemärjad jalutuskäigud oma maakodu murul on siiski parimad. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Punastest palsamitest

Kuna tänases Virumaa Teatajas on jälle see teema siis..

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”