What, Daniel Levi esines elutoas!?

Kui tihti juhtub nii, et keegi Sulle kirjutab ja ütleb, ou tahad midagi tasuta saada?! Juhul muidugi kui Sa pole master blogija, kellele pea igapäev taolisi pakkumisi postkasti potsatab. Lihtsate inimestega juhtub ka nii ja minuga alles ükspäev täpselt see läkski.

Mul on äärmiselt hea meel, et mu tutvusringkonnas on sellised inimesed nagu Daniel ja Joshua. Nad on ühed siiramad ja rõõmsameelsemad inimesed, keda ma üldse kunagi kohanud olen. 
Ühel päeval kirjutas mulle Daniel ja küsis, kas ma nende Rakvere elutoakontserdile lähen. Pidin vastama eitavalt, kuna kuu lõpp ja näpud olid päris põhjas ning ma ei saanud seda endale lubada. Olime varem Kristiinega küll rääkinud, et see on neil ikka üks vägev mõte ja et peaks ehk vaatama minema. Daniel Levi üks elutoakontserdi põhimõtetest see, et kokku saavad sõbrad, kellega koos üks mahe õhtupoolik veeta. Nõnda ta mulle kolmapäeval äkitselt kirjutaski, et tule oma sõbrannadega meid lihtsalt niisama kuulama. Mõeldud-tehtud, neljapäeva hommikul ajasin pundi kokku: Kristiine, Ann ja Hele-Mai. Kristiine ja Hele-Mai tulid ekstra Tallinnast kohale, et sellest õhtust osa saada. Ja nad ei pidanud seda kahetsema!

Kristiine ja Hele-Mai olid terve päeva teineteisele rääkinud, et ah, tegu on diivanikontserdiga - inimesed istuvad diivanitel, tugitoolidel ja põrandal. Ma ei tea isegi, kuidas nad seda Danieli energilisuse juures endale ette suutsid kujutada. Ann ei osanud aga väga midagi arvata, küll oli ta isa öelnud, et kuidas te niimoodi ikka teise inimese elutuppa lähete. Ja mina.. minule ei olnud see  veel kohalegi jõudnud. 


Tegelikult ootas meid ees väga sõbralikud inimesed ja külalislahked võõrustajad. Avatud köök ühendatud elutoaga, mille ühele poole ennast Daniel Levi sisse seadnud oligi. Kohe sisse astudes näidati, kuhu jalanõud/riided panna tuleb. Kardetud awkward tunnet olla võõras kohas polnud, sest  koheselt tekitati tunne nagu oleks 'omas kodus'. Maja oli juba rahvast täis, kui meie jõudsime - jõudsime üsna täpselt. Inimeste seas oli näha ka bändiliikmeid (no backstage, milleks see, eks), mis näitas seda, et tegu ei ole tõesti "mingi tavalise kontserdiga" vaid sõbralt-sõbrale, südamest-südamesse kontserdiga. Minu südamesse pugesid nad küll ilusti sisse. See ei olnud tavaline kontsert, kus ühes kohas mängitakse järjest ära kõik lood, mis neil mängida on. Asjale lisas põnevust juurde seegi, et nad ei teadnud isegi, mis loo järgmiseks võiks mängida. Ja kui tuli ikka kütta, siis köeti kõik kuumaks ja higiseks (tsau Joosu!). Eriti armsaks ja seest soojaks tegi kogu olemise aga see, et lugude vahepeal räägiti bändiliikmetest erinevaid lugusid, et kohale tulnud publik saaks nendega rohkem tuttavaks. Kõik lood olid väga siirad ja kohati tögavad, aga see käib ju asja juurde. Nagu Daniel ütles, on see ta teine pere ja perekonnas ikka tögatakse teineteisi.
Lisaks kõigele viskasid nad vahepeal oma "päris" pillid käest ära, et tulla rahva sekka ning meie keskis näiteks mandoliini ja ksülofoniga jne paar lugu teha. Nagu Kristiine ütles, siis see kontsert (mul on natukene imelik seda kontserdiks kutsuda, sest see oli pigem nagu ülimalt mõnus neljapäeva õhtune sõpradega jämmimine) oli parem, kõvasti parem, kui nad ette kujutasid. Aitäh teile!


Lisaks kõigele oli peretütar valmis meisterdanud muffineid, mis maitsesid jumalikult! Päris ausalt, üsna raske oli ennast tagasi hoida, et tervet lauatäit ära ei sööks. "Sööge muffineid ja isegi kringlit toodi ja no, keegi tõi hapukurki ka!" Kui armas!

Maailma kõige suuremad tänud lähevad Danielile, et ta on selline nagu ta on. Hästi vahetu, üdini siiras ja nakatavalt rõõmsameelne. Meie lahkusime sealt naerul nägudega ja ainult kiitvate sõnadega. Ei suutnud mina ära imestada, kuidas see õnn minu õuele tuli ja ei suutnud teised ära imestada, kuidas ka nemad seda kõike kogeda said, sest selliseid asju ei juhtu iga päev! Küll Kristiine ja Hele-Mai olid õnnelikud, et puudusid diivanid ja tugitoolid, sest jalg tatsus ja puus nõksus kogu aeg, vahepeal sai isegi käed plaksuma ja juuksed lehvima!

Aitäh Daniel, aitäh Joosu, aitäh Kata, aitäh Liivi ja aitäh Timo, et oma olemas olekuga meid ikka ja jälle rõõmustate! Paid!

Kui tahad näha, mida Daniel ise kogu selle hullumeelse kontserttuuri kohta ütleb, siis vaata seda SIITLINGILT (kui Sa aga millegi pärast Danieli intervjuud näha ei taha, siis otsi meid üles!)

Ja kui tahad kuulata minu arust Daniel Levi kõige paremat lugu, siis kuula seda postituse lõpus. "Carry me home" on täpselt selline lugu, mida kuulates lähevad tahes tahtmata silmad märjaks. Teeb hingele pai. See aga, kuidas lugu tegelikult tekkis, see muudab kogu loo ja atmosfääri, mida see lugu tekitab, palju olulisemaks ja tähendusrikkamaks. Armastus on üks ilus asi. Panen silmad kinni ja lasen hinge paitada. Tee sama!


Kas Sulle meeldib Daniel Levi? Mis tema elutoatuurist arvad?

Kommentaarid

Populaarsed postitused