Rebased, rebased igal pool

Minu käest on palju küsitud, et kui palju rebastega värke (kutsume neid asju edaspidi nii) mul on ja mis need on. Nüüd enne sünnipäeva on hea kokku võtta need asjad (nali), mis mul on. Kui ma Märtenile oma nö kollektsiooni näitasin, oli ta vist natukene pettunud, sest tema lootis näha vist kummutite viisi rebaseid. Tõsi see on, et ma pole üks neist hulludest, kellel kodus kõik rebane on. 
Olete ju kuulnud küll neid inimesi, kellel on kodus hiiglaslik laadung neile sümpaatseid tegelaskujusid (nagu all pool oleval pildil). Ma nii hull pole. Kaugeltki mitte. Kui ma näen poes mingit vinget rebase värki, siis ma muidugi ostan selle ära, kuna see on äge. Päris nii ka ei ole, et iga rebane, mis mulle silma jääb, tee mu koju leiab. Ma oleksin siis ikka päris vaene. 
Mõtlesingi siis kõikidele sõpradele, täpsemalt nendele, kes uurinud on, mis mul kodus on, sellise väikese pildipostituse teha. Kirjutan juurde ka, kust sain, miks sain ja mis emotsionaalne väärtus sellel on. 

Alumisel pildil on "Kaval Rebane" ehk rebase hampelmann. Selle kinkis mulle meiekandi kunstnik Piret Mildeberg aastal 2012. Ja ma pean häbiga tunnistama, et aastaks 2016 pole ma suutnud seda kokku panna. Muide, paraja pikkusega lõngajupid lõikasin välja alles '15. Tasa sõuad, kaugele jõuad, eks? Igatahes on see üks esimesi rebaseid ja selle tõttu on emotsionaalne väärtus sellel väga suur. Meil ripub kodus ka puidust ja suurem hüpik"nukk", kes vist on ka rebane, aga mulle meenutab ta rohkem kassi, sellepärast jäi ka pilt tegemata. 
Järgmise potiga (tegelikult oli see välja reklaamitud kui säilituspott) on aga hoopis selline lugu, et 2015 aasta lõpus jalutasin emaga Grossi poes ning see rebane jäi mulle koheselt silma. Lasin emal minust selle potiga pilti teha ja saatsin Märtenile, et vaadaku kui vahva rebsu. Kuidas aga see pott päriselt minuni jõudis? Käes oli juba paar kuud aastat '16 ja minu ülemus (keda on hirmus veider niimoodi kutsuda) käis poes midagi ostmas, mida seda ma enam ei mäleta. Poest tagasi tulles käskis ta mul silmad kinni panna. Silmad lahti tehes seisis minu ees, rebasega potike ning kõlas lause: "Palju õnne esmaspäeva puhul!". Niimoodi ma selle saingi. Lihtsalt niisama. Elu on ilus!
See rebasega sõrmus peaks pärinema aastast 2013 kui Ann ja Kristiine projektiga Itaalias käisid ning mulle selle suveniiriks tõid. See oli ka üks esimestest rebastest. Hea massiivne. Mulle meeldib väga!
Mu ema ei suuda kunagi ära imestada, kui palju on mul kõrvarõngaid. Jah, olin vanasti täiesti hull kõrvarõngaste järele. Nüüd on see hoog üle läinud ja oma nüüd võib öelda kollektsiooni vaatan, siis mõtlen, et kuhu ma need panen või kellele need annan. Selle suure hunniku seas leidub mul ainult 3 paari rebasega kõrvarõngaid. Kõige suuremad on tehtud fimost ja need tegi Helena, ka päris alguses, kui kogu see Tulirebase värk hakkas. Aga siiski puhas käsitöö! Vasakpoolsed kinkis Triin ühel aastal jõuludeks. Parempoolsed ... vot siin kardan natukene eksida, aga miskipärast tahaks öelda, et ma ise ostsin. Kust kohast, ei mäleta (võib-olla valetan ka).
Kui ma veel Tallinnas elasin, siis oli mul seal üks väga tore sõber. Kui ma olin linnast ühel pikemal Kadrina puhkusel käinud ning linna tagasi jõudnud, toimetasin ma tükk aega korteris, kui äkki akna taga, aknalaual lume sees väikest rebasepoissi nägin. Armastus esimesest silmapilgust. Minu arust on ta tõsiselt ilus. Tegelikult on ta natukene oranžikam kui pildil. 
Selle rebasega kaelakee kinkis mulle Märten selle Facebooki üllatusmängu käigus. Mu päris esimene rebsuga kaelakee! Olin ja olen siiani väga õnnelik!
Sain oma Tallinna toredalt sõbralt jõuludeks ühe rebase perekonna. Ta küll ise ütles, et ta pole sellega väga rahul, kuna need sõbrakesed siin meenutavad rohkem põldhiiri kui rebaseid, aga minu arust oli juba see väga armas, et ta vaeva nägi ja mööda poode ringi käis.
Need sokid on aga kõige värskem kingitus! Need tõi mulle samuti Helena ehk siis ülemus. Nende põhjus on sama lihtne, kui poti omagi oli. "Aitäh, et olemas oled!" Suur süda ja head teod! Mina jälle rebase võrra rikkam!
Kui ma muidu olen kirjutanud enamus asjadest, mis mulle on kingitud, siis need villasokid on täitsa ise minu tehtud. Okei, kanda aitas vanaema teha, sest mul on see keskkooli ajast täiesti meelest läinud. Kui te äkki mõtlete, et kuidas ma tulin üldse selle peale, et endale sellised sokid teha, siis vastus on päris lihtne. Keegi Snapchatis saatis mulle pildi ühest blogist, kus neid tehtud oli ja ma teadsin K O H E, et ma pean endale ka need saama. Orginaalsokid leiad SIIT. Minu rebased pole nii meisterlikud ja tasased, seda sellepärast, et orginaalsokkidele on rebased peale tikitud.
Thanks god, et need suurepärased mega-äppid olemas on. Rebasepleedi ostsin ma endale samuti Grossist (Tundub nagu see oleks rebaste paradiis. Siinkohal tuli meelde, et Grossis olid ka rebasega kummikud, aga jalanumbrile 35-36 vist..) Igatahes sellest pleedist tegi samuti üks tüdruk pilti ja saatis minule. Mina tormasin järgmisel hommikul enne tööle minemist Grossist läbi ja kepslesin uhke näoga koos rebasepleediga poest välja.
Kunagi ütles mulle Ann, et Lindexis on mega ilus rebastega pluus ja ta tahtis mulle selle osta/kinkida, aga see maksis hingehinda. Ma enam täpselt ei mäleta, kui palju see maksis, aga ühel ilusal päeval läksin ma Kristiinega Põhjakeskusesse ja otsustasin, et kui see on seal veel olemas ja kui see on mu seljas natukenegi ilus, siis ma ostan selle ära, maksku see mis maksab (kaks ühes). 
Järgmise rebasega pluusi kinkis mulle Helena sõbrapäevaks. Taaskord käsitöö ehk tema enda tehtud. Selle särgi üle olin ma väga, väga, väga õnnelik! Üks nendest särkidest, mida tahaks kogu aega kanda, aga ei julge, sest äkki kulub ära või tuleb auk sisse ja siis ei saa üldse kanda. 
Selle kahe rebasega kraekaunistuse ostsin ma eelmise aasta Tallinna Buduaari turult. Ma olin selle üle ka äärmiselt õnnelik, senimaani, kui sain aru, et mul pole ühtegi kraegu pluusi, millega seda kanda (vasakpoolsel pildil kannan venna triiksärki ja seda ainult pildi saamise eesmärgil). Selliseid kraekaunistusi, prosse, kõrvarõngaid, kaelakeesid jne teeb Liina - Who Stole the Hippo alt, mille Facebooki leiad SIIT. Vinget kraami toodavad! (Nagu eelnevalt mainitud, siis mul puuduvad sobivad riided seda KRAEkaunistusena kanda, siis praegu on see mu KOTIkaunistus ja mulle see meeldib väga!
See ei ole nüüd mingi selline konkreetne värk, aga ükskord tööl värvisin ühte rebase pead. Hiljem tellisin Aliexpressist läbipaistvad silikoonkaaned oma telefonile, mõttega, et saan siis ise teha ükskõik mis värvi ja pildiga taguseid. Mida ise tahan - seekord siis selline.
Üleelmisel Rakvere Buduaari turul oli Ženja Fokinil säärane rebasega termos. Armastus esimesest silmapilgust vol2. Poseerisin sellega nii kuidas jaksasin, postitasin Instagrammi ning lisasin juurde, et pliis, noh, kinkige keegi. Läks mööda ütleme umbes pool aastat ja ma sain selle! Märten kinkis selle mulle! Ah, kuidas ma teda armastan!
Siis kui rohi oli rohelisem ja taevas sinisem ja inimesed ilusamad ja head.. ühesõnaga, siis kui ma sain 18aastat vanaks, siis kinkisid mulle mu sõbrad pildi, kus on kujutatud pool rebast ja pool mind. Ehk kokku üks korralik Tulirebane. Ma armastan seda tööd siiani meeletult. See ripub esikus minu toa ukse kõrval ning ma näen seda iga päev mitu korda. Alati toob muige suule. Pildi autor on Aivi Raja, tema tegemistega saad kursis olla SIIN (pragu seda linki copydes märkasin ma, et ma olen koos selle sama pildiga ta kaanepilt, kui tore!).
Need villased sokid tegi mulle Kristel, uhke Mikkeni Lambatalu perenaine. Lambavillasokid rebastega. Imeline jällegi, eks! (Tagataustal mu suvekodu.. vähe ei tekkinud suveigatsus.)
Need kuus rebast on kuusekaunistusrebased. Need kinkis mulle jõuludeks Helena. Jällegi! Helena teab, mis mu meele rõõmsaks teeb! Nii ootan juba oma jõulupuud, et päris oma enda rebased sinna rippuma panna!
See on ainukene rebasega käevõru, mis mul on. Selle sain ma niimoodi, et minu juuksur ja sõbranna Maarja-Liis kirjutas mulle ja ütles, et neil on salongis mingid ehted müügiks ja üks on rebasega. Saatis pildi ja minu oma see oligi! Olen seda vaid ühe korra kandnud. Hea, et meelde tuli, homme panen kätte!
Selle pildi ma lisasin päev hiljem siia postitusse juurde, sest see kott oli mul tööjuures ja TÄIESTI meelest läinud. Aga otseloomulikult on mul ka rebastega poekott. See on mu lemmikpoekott! Ostsin selle ise eelmisel Rakvere Buduaari turult!
Rahvamajas on mul oma isiklik töökruus, kus on peal ka kaks rebast, selle tassi ostsin endale ka ise, mõttega, et mul oleks rahvamajas päris oma enda tass. Ja noh, mis see muud saab olla, kui rebastega!

Kui ma alguses ütlesin, et seda postitust on siin hea enne sünnipäeva teha, siis ma mõtlesin seda selle all, et te mulle siis sünnipäevaks samu asju ei kingiks. Loodan, et saite, aru, et tegemist on siiski naljaga. KUIGI, rebaseid on alati tore saada!

Lõpetuseks üks tore lugu. Mu väikevend oli minu arvutiga netis ükspäev ja järsku küsis mu käest, et kuidas on inglise keeles rebane. "Fox" ütlesin ma. Tema õnnetuseks unustas ta kõik lingid lahti ja ma nägin, et ta oli Aliexpressi sisestanud "fox t-shirt". Kui ma ta käest selle kohta küsisin, ütles tema: "Ma lihtsalt mõtlesin, et kui mul oleks rebasega pluus, siis Sa äkki oleksid mu üle uhke." See oli temast nii armas! Rebasega t-särki tal veel pole, aga me tegeleme sellega, kuigi.. olen tema üle ka ilma selleta uhke.


ring-ding-ding

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Jõuludeni on jäänud 62 päeva

Pudel jalgevahele!