Murdjakoer Rocky

Neli nädalat tagasi käisin ma Rockyga Kadrinas loomaarstil. Olen teile ju juba varemgi temast rääkinud. Nüüd vahepeal oli aga nii, et ta polnud tükk aega enam selline, nagu ta vanasti oli. Arsti juures me küll väga palju targemaks ei saanud. Olgu, saime ussirohtu ja kõrvade jaoks puhastusvahendit - muud midagi. Kuna paari päevaga Rockyga midagi ei muutunud, kui nüüd mõelda, siis mis oleks ainult puhastusvahendiga pidanudki juhtuma, otsustasime me temaga minna hoopis Rakvere loomaarsti juurde. Sellest on nüüd möödas umbes kolm ja pool nädalat. Rakvere kliinikus juhtus aga nõndamoodi:

Saime teada, et Rocky kaalub ei rohkem ega vähem kui 31,8 kilo ja on trummipõrin ... 12 aastat vana. Kui ma viimases postituses temast kirjutades ei osanud öelda, kui vana ta täpselt on, siis nüüd on see teada. Fun fact, Kadrina loomaarst ütles hammaste järgi 8. Kui ma aga Rakveres rääkisin, et meie juures on ta olnud nüüdseks natukene üle aasta ja enne seda oli ta vanavanaonu juures 10 aastat ja enne seda oli varjupaigas, siis lõi arstil lamp nö põlema. Kohe alguses, kui me kabinetti sisse astusime, küsis ta, kas me oleme seal varem käinud - ei. Nii tuligi välja, et see sama loomaarst on Rocky ja tema õed-vennad 12 aastat tagasi aidanud ilmale tuua. Rocky pesakonnas oli 6 kutsikat, kellest 4 jäid Eestisse ja läksid varjupaika ning 2 viidi Soome. Rocky ema olla olnud ilus tõukoer (mul see tõug enam loomulikult meeles pole) ja isa oli puhas krants (kindlasti väga nunnu krants). Mina hakkasin muidugi kohe töinama, sest ma poleks sellist asja osanud oodata ja see oli nii armas lugu. Kõige rohkem meeldis mulle muidugi see, et ma sain Rockyst nii palju uut teada. 

Edasine enam nii tore polnud. Ma pakkusin arstile välja, et äkki on Rockyl kõrvapõletik, kuna ta oma pead niimoodi imelikult vasakule kogu aeg keerab ja vasemat silma seejärel kinni surub. Kadrina arst ei leidnud midagi. Rakvere oma uuris ja puuris ja leidis vasaku kõrva põhjast tõesti väikese põletikukolde. Nüüd on selga, ma võin ju peaaegu (!) loomaarstiks hakata. Saime selle jaoks ilusti rohtu, enam ta oma pead niimoodi ei pööra, seega sellega on vist nüüd korras. 

Teiseks andis ta Rockyle vitamiini, millega talle natukene eluvaimu sisse süstida - seda sõnaotses mõttes. Kuna mina suurem asi süstlasõber pole, siis oli mul väga hea meel, kui selleks hetkeks oli ka mu ema loomaarstile jõudnud, ning tema tegi seda minu eest. Olgu öeldud, et kui arst annab kodus süstimiseks ravimeid, siis esimene süst tehakse loomaarsti silme all, et näha, kas Sa ikka oskad ja oled selleks valmis. Minu ema oli, jess. Peale vitamiinisüsti andis ta ka paar valu vaigistavat süsti, mis tegid Rockyle natukene haiget, aga kokkuvõttes tegid need talle ikkagi head. Kuni siiani.

Kolmandaks ja kõige hullemaks asjaks minu jaoks ja ka järjekordseks parajaks pisarakiskujaks oli uudis, et Rockyl on üle käinud kas väike insult või infarkt. Õudne, vaene koer. 12 aastat võrdub ju 75 inimese aastat ja seda on ... palju.

Pärast seda nii umbes kaks ja pool, kolm nädalat oli Rockyga kõik korras. Eluvaim oli jälle sees, hüppas, kargas, käis emaga jalutamas ja lendas Rihardile kaela, kui too koolist tuli, sõi ja jõi.. Nüüd  ta ainult joob, enam ei söö, ei hüppa, ei karga ja parema meelega on kogu aeg pikali. Õigemini, ta ongi kogu aeg pikali. Täna hommikul oli mul teda nii raske üksi koju jätta, sest ta lihtsalt ei liigutanud ennast. Värises ja vahtis mulle ainult otsa. Mina jälle nutsin ja pärisin, et armas Rocky, mis Sul viga on. Aga kurat, see koer ju ei vasta! Asjad on nii kaugel, et täna lähme Rockyga uuesti  Rakvere loomaarsti juurde, anname vereanalüüsi ja jääme parimat ootama. Ma ei taha vastupidise peale mõeldagi. 

Aga, et postitus saaks lõpetatud ikkagi positiivsemate nootidega, siis üks väike lugu "murdjakoer" Rockyst. Ta on muidu väga sõbralik ja armas koer. Vahest haugatab, kui keegi majast mööda kõnnib, aga muud ei midagi. Küll aga on tema kõige suuremaks vaenlaseks postiljon. Sellised müstilised elukad talle ei meeldi. Ma ei tea, miks, aga lihtsalt ta ei salli neid, nagu enamik koerad vist. Ma olen talle küll üritanud seletada, et postiljon teeb meile rõõmu, kuna toob lehti ja kirju ja pakke, et pole vaja kuri olla. Aga.. räägi nagu seinaga. Kuna Rocky neid ei armasta ning vaatamata tema mitte just kõige paremale kuulmisele, kuuleb ta maja tagant ära, kui postiljon autoga maja ette sõidab. Siis jookseb jookseb ta 100km/h maja ette, hüppab esikäppadega aia peale ja haugub oma hääle ära.  Murdja, ma räägin. Seejärel juhtub alati nii, et üks postiljonidest jookseb ühte aianurka ja hakkab Rockyt kutsuma ja lolli mängima, teine üritab samal ajal lehte postkasti panna. Kui see õnnestub, liigutakse järgmise maja juurde, kui see ei õnnestu, siis juhtub tavaliselt niimoodi...


... susatakse ajalehetoru ilusti heki sisse. Rocky on ise alati nii hirmus rahul. Ah, aga peaasi, et koer õnnelik on, eks?

"Be the person your dog thinks you are."

Kommentaarid

Populaarsed postitused