Kuhu ma küll sööma lähen?

Kuna olen viimasel ajal suhteliselt palju Tallinnas käinud, siis iga kord mõtlen sellele, kuidas ma küll peaaegu aasta seal päriselt elada suutsin. Teiseks on mul alati peas küsimus, et kuidas on seal ikka nii palju kohti, kus ma söömas pole käinud. Sellele küsimusele on tegelikult küllaltki lihtne vastata. Ma olen juba kord selline inimene, kes armastab käia kohtades, mis on talle tuttavad ja mugavad - kindla peale minek. Samas pole mul kunagi selle vastu midagi, kui keegi teine mind kuhugi huvitavasse kohta viib.

Eile kui ma kõhukorina saatel endale sobivat peatumispaika otsisin, mõtlesin ma, et why not alustada sellega, et iga kord, kui ma Tallinnas käin, lähen sööma kohta, kus ma seda varem pole teinud. Mõeldud-tehtud. Seadsin oma sammud siis ilusti Vana-Viru tänavale. Seisin seal tükk aega kahe koha vahel ja üritasin välja mõelda, kas mul on täna Tai Bohi või Manna La Roosa tuju. Seekord tundus olevat Manna La Roosa tuju, sest sinna ma oma sammud seadsin. Olin vist suuresti mõjutatud ühest hiljutisest *enam*ei*mäleta*kelle* blogipostitusest, kus oli selle koha taevani kiitev arvustus.


Pean tunnistama, et olin lummatud juba sellest kohast endast. Paras korras segasummasuvila. Saate ju aru küll! Teine ülestunnistus on see - mul oli menüüst üpriski raske leida just seda õiget, mida ma süüa tahaks. Ärge saage minust valesti aru - ma oleks tahtnud sealt menüüst kõik ära süüa! 

Kui ma olin teenindajaga peaaegu terve menüü läbi rääkinud, otsustasin ma ikkagi kana kasuks. Kiidan kohe teenindajat, kes muutis sellel vihmasel päeval mu tuju meeletult heaks!
Tagasi kana juurde. Mee-seesami marinaadis kanafilee, grillitud juurviljade ja tšilliga. Oh Sina pühade vahe! Ma pole mitte kunagi saanud nii head kana kui oli see. Mee-seesami marinaad oli lausa võrratu. Kui ma muidu pole suur tšilli sõber, siis sinna sobis see nagu valatult. Päris tõsiselt, see oli nii hea, et kiidusõnad läksid otsejoones kööki. Sellepeale vaatas kokk mu laua poole ja naeratas. Teenindaja andis teada, et koka päev on nüüd korras. Rõõm oli mõlemapoolne! Lisaks kanale oli ka  kõrvale pakutav leib ja sai nii hea krõmpsuv. Uskumatu!

Alguses otsustasin ma ainult soolase toiduga piirduda, sest mu kõht jättis seda süües oma hirmutavad möirged juba järele, aga kuna ma olin juba soolasega nii positiivse maitseelamuse saanud, ei tahtnudki ma nende magustoitu proovimata jätta. Valisin Mannavaimu ehk burbooni-vanilje créme brûlée. Kõik oli ideaalne. Presentatsioon, tekstuur ja maitse. Suus sulav brüleekreem, ideaalselt põletatud karamelliga. Peal olid vaarikad, maasikad ja põldmurakas - maitsesid nagu päris! Mul hakkab sellest praegu kirjutades juba ila tilkuma. See oli imehea!

Soovitan kogu kompotti soojalt! See kõik oli imeline. See külastuskäik oli küll 10/10. Kiitused absoluutselt kõikidele, kes Manna La Roosaga seotud on!

Järgmine kord siis Tai Boh, kes minuga kampa lööb?

pilt Manna La Roosa kodulehelt

Kommentaarid

Populaarsed postitused