Postitused

Kuvatud on kuupäeva august, 2016 postitused

"Rong on ammu läinud.."

Kujutis
.. nende sõnadega see kõik algabki.

Kevade alguses, kui ma sain teada, et Läsna külateater on otsustanud ühes trupi eestvedajaga "Kõrboja peremeest" etendada, polnud ma sellest niivõrd-kuivõrd sillas. Ma ei ole seda raamatut oma elu ajal veel (!) kordagi lugenud ja ma arvasin, et eks see üks nendest hirmus vanadest ja igavatest tükkidest ole. Kui kuulsin, et ka mind tahetakse sinna mängima, olid mu emotsioonid kahetised. Esiteks, nagu ma ütlesin, arvasin, et tegu on igivana teosega, mistõttu igav. Teiseks, olin rõõmus, et mu armas külateater mind unustanud pole ja pidas heaks mõtteks mindki kutsuda. Arvestades, et mu viimane suurem roll Läsna külateatris oli 5 aastat tagasi "Uljast neitsit" tehes. Uskumatu, kui kiiresti aeg lendab!
Nüüd kui prooviperioodist on möödas peaaegu pool aastat ning meie "Kõrboja peremeest" on näinud ligi 800 inimest, leian ma, et tegu on ühe imelise kirjandusteosega. Traagilise armastuse lugu. Lugu armastusest, millest ei tohi …

Kas ma olen ainukene (vol2),

Kujutis
... kes kontrollib 100x kellegi nime kirjutades selle õigekirja? Nägin täna hommikul Keiti Vilmsi Twitteris seda pilti (pilt röövitud sealt samast) Angela Merkeli Instagramist ja "väiksest" apsust muuta Luisa Värk imekombel Laura Põldvereks. Võib-olla olen ainult mina see, kes sellest nii suure numbri teeb, aga minu arvates on see lubamatu ajada inimene segamini kellegi täiesti teisega, eriti veel olles temaga isiklikult tutvunud ning usun, et rohkem kui paar minutit rääkinud.
Kui mina saadan töö asjus inimestele, keda ma ei tunne, e-maile, siis ma käin ja uurin, guugeldan teda, et ma tema nime ikka õigesti kirjutaksin. Päris ausalt, mu närvirakud surevad, kui keegi kirjutab mulle näiteks Lisette. Eriti, kui seda tehakse Facebooki chatis või e-mailides. Mu kastike on lahti, kus on kirjas Lisete Laisaar ja BOOM, ikka tuleb mingi Lisette. Tee silmad lahti armas inimene. 
Minu arust on see väga ebaviisakas teise inimese suhtes, kirjutada tema nimi valesti. Näiteks Sa tahad mid…

Kas ma olen ainukene,

... kelle ihukarvad mega lühikesi blogipostitusi nähes püsti tõusevad? Ma ei tea miks, aga tavaliselt ei viitsi ma neid isegi lugema hakata, sest juba silmaga on näha, et sellest postitusest pole midagi asjalikku välja tulnud. Võta veel paar lauset vähemaks ja teen endale Twitter. No offence muidugi. Aga no mida ma sellest saan? See meenutab mulle minu blogi algusaja postitusi, kui ma "hommikul ärkasin, kooli läksin, moonisaia puhvetis sõin, matemaatikas kahe sain, koju magama läksin ja poole ööni arvutis olin" stiilis postitusi. 
Praegu tuleb mulle meelde 2 inimest, kes hiilgavad oma lühikeste postitustega. Mul pole nende inimeste kui isikute vastu midagi, aga kui paari lausega kirjutada mingist ploomiveinist (mis on muide tõesti maailma parim vein!) ja sellega kõik piirdubki, siis noh, ma ei tea. Ma tahaks ikkagi midagi rohkemat lugeda. 
Jätan praegu selle postituse poolikuks, siis saate te ikka täpselt aru, mida ma selle "lühikese postituse" all mõtlen. Ja kura…

Küsimused ja vastused I osa

Kujutis
Aitäh kõikidele, kes mulle sada aastat tagasi küsimusi esitasid. Küsimusi tuli kokku 20. Vastan kõikidele küsimustele ilusti ära, sest kahjuks või õnneks selliseid küsimusi, mida ma oleksin tahtnud kohe ära kustutada polnud. Võib-olla siis mõni teine kord. Praegu saavad vastused esimesed 10 küsimust. Siin nad on: 
1. Mis on kõige meeldivam osa Sinu töö juures?  Kõige rohkem meeldib mulle minu töö juures see, et mul on küllaltki vabad käed. Kui mul tuleb mingi mõte, siis ei pea seda enda teada hoidma ja kartma, et see on nii rumal või hull mõte, vaid saan selle ilusti välja käia. Lihtsamalt öeldes on tööõhkkond hea ja vaba, pingeid pole ja kõik sujub ilusti. Muidugi lisapunkte annab see, kui juhataja vahest ütleb, et tal on hea meel, et ma seda tööd teen, mida teen. Little things that matter. 
2. Kas tunned elust linnas puudust? Kuidas kunagi. Mõni päev tunnen väga ja mõni päev ei tunne üldse. Vahest on selliseid väikseid hetki, kus ma mõtlen, et linnas saaks nii või linnas saaks naa. N…

Ma ei tea, kas ma olen enam mina ise.

Iga asja alustamine on raske. Ma ei tea kunagi, kuidas ja kust kohast esimest sammu teha. Viimasel ajal on mul tunne, et ma ei tea isegi seda, miks ja mida ma tahaksin üleüldse alustada. Ja kas üldsegi. Tööpäev on läbi - panin muusika kinni. Kontoris on peaaegu täielik vaikus, ainult mööda sõitvate autode hääled on vahetevahel kuulda. Ma võiksin, õigemini oleks targem, praegu asjad kokku panna ja koju minna. Aga ma ei taha. Siin on nii vaikne, nii hea. See vaikus on  muusika mu kõrvadele. 
Vaatan aknast välja, tuul puhub ja pilved liiguvad äraütlemata kiiresti mööda. Taevas oleks täna justkui ainult üks suur pilv. Ei ühtegi pilve-elevanti või mis tahes muud loomakest. Olenemata kõigest ilusast ja heast on mu olemine praegu kuidagi väga melanhoolne ja silmad kisuvad iseenesest märjaks. Võiksin endalt kõva häälega küsida, Lisete, mis Sul viga on ning see poleks imelik, sest.. keegi ju ei kuule. Keegi ei kuule? Võib-olla selles asi ongi - aga. 
Ma pean juba praegu vabandama, sest mulle …