Ma ei tea, kas ma olen enam mina ise.

Iga asja alustamine on raske. Ma ei tea kunagi, kuidas ja kust kohast esimest sammu teha. Viimasel ajal on mul tunne, et ma ei tea isegi seda, miks ja mida ma tahaksin üleüldse alustada. Ja kas üldsegi. Tööpäev on läbi - panin muusika kinni. Kontoris on peaaegu täielik vaikus, ainult mööda sõitvate autode hääled on vahetevahel kuulda. Ma võiksin, õigemini oleks targem, praegu asjad kokku panna ja koju minna. Aga ma ei taha. Siin on nii vaikne, nii hea. See vaikus on  muusika mu kõrvadele. 

Vaatan aknast välja, tuul puhub ja pilved liiguvad äraütlemata kiiresti mööda. Taevas oleks täna justkui ainult üks suur pilv. Ei ühtegi pilve-elevanti või mis tahes muud loomakest. Olenemata kõigest ilusast ja heast on mu olemine praegu kuidagi väga melanhoolne ja silmad kisuvad iseenesest märjaks. Võiksin endalt kõva häälega küsida, Lisete, mis Sul viga on ning see poleks imelik, sest.. keegi ju ei kuule. Keegi ei kuule? Võib-olla selles asi ongi - aga. 

Ma pean juba praegu vabandama, sest mulle tundub, et siit täna suuremat sorti tarka juttu ei tule. Ma tahan lihtsalt kirjutada. Lasta näppudel käia nende mõtete järgi, mis parasjagu pähe tulevad. Helena, Sul on õigus. Praeguses vaikuses tiksub mu käekell tõesti hirmus kõvasti. 

Ma tahaks kellelegi midagi anda. Midagi, mis annaks neile mõtte - elu mõtet on liig paluda. Midagi, mis juhataks neid. Midagi, mis muudaks neid inimestena paremateks. Ehk isegi midagi, mis lahendaks nende probleemid. Kõike seda tahaks - aga. 

Käisin eile Estonias "Viiuldaja katusel" vaatamas. Mu silmist jooksid pisarad põhimõtteliselt kohe alguses, kui Mait Malmsten laval oma suu lahti tegi. Etenduse lõpust ei tasu vist enam üldse rääkida. Siiamaani tuleb klomp kurku, kui sellele kõigele mõtlen. Ma olin nii kade nende inimeste peale, kes seal laval ringi jooksid. Ma tahaksin olla see "nagu päris näitleja" - aga.
Meie etenduses mängis pereema Goldet Liina Vahtrik, mitte Evelin Võigemast, mille üle oli mul väga hea meel. Kui kõlas muusikali esimene lugu, seisis Liina Vahtrik oma ema, Helgi Sallo, ees ja ma  sain jälle pisaraid pühkida. Imeline! Ma ei tea, kas Sallo sel hetkel mõtles, kui uhke ta oma tütre üle on. Ehk pole seda vajagi, sest ta on seda kindlasti. Olla oma emaga ühel laval. Mängida osa, mida 27-aastat tagasi mängis Sinu ema. Kujutan ette, et nende uhkus on vastastikune. Ma tahaksin ka - aga. 

Tuul läheb aina tugevamaks. Vähemalt puud kõiguvad rohkem küljelt küljele, kui nad seda enne tegid. Näed, hakkaski sadama.

Ma pean ennast üles leidma. Enesekindluse, eneseteadlikkuse, usu. Kes ma olen ja mida ma tahan? Veel ei ole hilja. Elu lõpuni on aega - aga. Üks aga, millele ma täna oskan vastata. 

Aga, mida varem, seda parem.

Kommentaarid

  1. Nii ilus postitus, lugesin ja jäin ka ise mõttesse. Mõtlesin ja siis lugesin selle postituse uuesti läbi. Sügav!
    Muide, sel päeval oli minu sünnipäev, kui postituse tegid. Olin samuti sel päeval kuidagi liimist lahti. (kui see nüüd on õige sõnastus selleks). Et kas see mida ma teen ja mille nimel pingutan, on seda aega ja pingutust väärt või mitte. Kas need inimesed, keda oma sõpradeks pean, seda ka tegelikkuses on, kas nad igatsevad mind sama palju kui mina neid? Kas otsused ja teod, mida olen minevikus teinud, on olnud õiged? Ma sain sel päeval 29, see on juba peaaegu 30 aastat eksisteerimist! Ning ma tundsin, et ikka veel ma pole ennast tundma õppinud, ma ei tea mida elult oodata või loota. Ma olen lihtsalt kulgenud, läinud vooluga kaasa, teinud seda, mis tundus iseenesest mõistetav.
    Sa oled minust nii mõnedki head aastad noorem, kindlasti ei ole hilja millegagi alustada. Alusta kindlasti kui valmis oled, seda kasvõi siis kui oled juba 30 aastane. Päris näitleja oled Sa juba praegugi, mitte "nagu päris". Me kõik mängime tähtsaimat rolli.... iseenda eluteatris ja iga päev on esietendus :)

    VastaKustuta
  2. Aitäh Sulle selle tagasiside eest! Ma pole juba väga pikka aega siia blogisse mingisugust kommentaari saanud (seega tänane on lausa tähistamist väärt!).
    Nii Sulle, kui ka endale lohutuseks, on mul sõpru/tuttavaid, kes on mõned head aastad Sinust vanemad ja ei tea senini, mis see õige oleks. Vooluga kaasa minek on muidugi väga hea ja mugav, tean seda isegi. Kõik mis kätte juhtub, tuleb ära kasutada ja ega see päris vale olegi. Lihtsalt alati tahaks midagi, mis on päris minu ja mis on hea ja milles ma ise imeline olen. Vahel teeb meele kurvaks, kui mingeid tublisid ja tegusaid inimesi vaatan, siis alati mõtlen, et miks mina küll selline ei ole, miks ma seda päris enda asja veel leidnud pole?

    Igatahes, veel kord suur aitäh Sulle ja pikad paid! Kunagi tuleb ka meie aeg särada!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Punastest palsamitest

Kuna tänases Virumaa Teatajas on jälle see teema siis..