Kuidas ma sekundit kuulsust otsimas käisin.

Paar nädalat tagasi küsiti minu ja mu ema käest, kas me oleksime huvitatud filmi "Sangarid"  ekstrateks olemisest. Ei minul ega mu emal polnud väga palju mõtlemisaega vaja, kui oma jaatava vastuse andsime. Eelmisel nädalal, 20.septembril, filmitigi Viitna sillal Soome-Rootsi piiri ületamist.
Minu nii öelda tegelaskujuks oli noor (äärmiselt stiilne, eks) naine, kes Rootsist tagasi Soome tuli.

Thanks god, et meil ilmaga vedas, enamuse ajast paistis päike ja mustade pükste sees olnud jalad olid  tänu sellele kogu aeg soojas. Filmimise ajal viadukti peal läks olukord juba jahedamaks, sest seal oli lage maa ja tuul oli päris külm. Õnneks saime me pleedid, mida pauside ja proovide aeg kohvritest enda soojendamiseks võtta sai. Lõpuks oli juba nii külm, et varastasin veel ühe pleedi ning nii ma kahe tekikese sees tudisesin. Muidu polnud hullu, aga käed hakkasid juba hirmus lillaks/siniseks kiskuma. Ilm annab ikka sajaga märku, et peab soojalt riidesse panema. Mina olen möödunud nädalavahetusega endale kusagilt kurguvalu külge saanud. Vahepeal ei saanud aru, kas see on kõditav kurguvalu või olen ma läbi une mingi Rocky karvadest pallikese alla neelanud. Täna võin kaks kätt üles tõsta ja kurguvalule alla jäämist tunnistada.

Kui tulla tagasi asja filmimise ja selle päeva juurde, siis viibisime emaga võtetel umbes-täpselt 8 tundi, selline korralik tööpäev. Emotsioonid olid kahetised. Mina oma suure näitleja unistuse kõrvalt imetlesin Märt Piusi, Karl-Andreas Kalmetit ja Veiko Porkaneni kui nad külma käes, punaste ninadega oma osasid täitsid. Nüüd mõtlen, et meie tegime ekstratena seda sama, lihtsalt.. me ei ole "näitlejad". Filmitud klipis ei lausunud poisid mitte ühtegi sõna, kõndisid pead maas ja jänesed püksis ühte rada aina edasi ja tagasi. Eks seda kõike ole järgmisel aastal näha, kui film välja tuleb. Mul on seda endalgi põnev oodata, tegu on ikkagi mu esimese filmiga, eks! Mis sellest, et võib-olla ainult üks sekund kuulsust (!) tuleb, kui sedagi. Emal tuleb võib-olla kaks sekundit. Temal läks tol päeval veidikene paremini, sai endale filmi-mehe ja filmi-poja, olid uhke perekond, kes Soomest Rootsi reisile läksid. Ema soeng tupeeriti nii üles, et ta oli nagu teletorn. Olgu, liialdan, aga suur see oli, mina sain vähemalt naerda. Kahju kohe, et temast ühtegi pilti pole, aga eks te siis kinolinal näete. Tunnete ta ära teletorni suuruse soengu ja kollase kaelarätiku järgi. Võib-olla ei tunne ka, sest tegelikult ma ikka liialdan väga palju ja lõpuks oli see tuul nii kõvasti oma tööd teinud, et ema soengust polnud enam midagi alles jäänud. Mina aga olin nii "äratuntava näoga", et tsillisin päris mitu korda kaamera taga.

Kui ikka tagasi minu juurde tulla, siis grimmibussi sisenedes hakati mu juukseid punase vahuga  üle värvima, sest mu heledad, sellised blondikad juusteotsad ei pidavat 80ndate stiiliga kokku minema. Mis sai minul selle vastu olla, ma pole oma juuste osas väga valiv. Väga mingit soengut mulle ei tehutd - mu kaela peal olevate lindude tõttu - ning lõpuks pandi pähe must lai peavõru. Tundsin nagu oleksin tagasi kaheksandas klassis. Näoga ei tehtud midagi, kulmud kammiti õrnemaks ja oligi kõik. Kõige suurem küsimärk oli mu jaoks mu sinised küüned. Need ei olevat ajastutruud olnud ning pidin need mingi hõbeda lakiga üle värvima. Ei tea, palju neid küünekesi üldse nähagi jäi, aga mis mina ikka targematega vaidlema hakkan. Sain oma riided selga ja klõpsuga kõrvarõngad kõrva (nüüd tundsin ennast nagu 5-aastane, siis kui ma vanaema klõpsukõrvakaid varastasin). Tundsin ennast igatahes nagu vana moodumutt. Piltide peal küll prille pole, aga mul lubati oma prillid siiski ette jätta ning seda võimalust ma ka kasutasin.

Kokkuvõtteks nii palju, et kui külm tuul ja paar väga veidrat inimest kõrvale jätta oli tegemist ühe toreda kogemusega. Sest reklaami on tehtud, seriaali on tehtud, nüüd on filmi kah tehtud! "Eks ei tahaks seda kogemust millegi vastu vahetada," ütles mulle üks naine. Ma võib-olla oleks vahetanud selle mõne siseruumides olnud klipi vastu ja eks ka ühe sõna vastu. Aga seda juba mõni teine kord, sest grimeerija ütles, et minust tuleks imeline 40ndate või 50ndate naine.

Võtan nüüd päeva täiesti kokku. Kui meie pikk võttepäev läbi sai tegime emaga kerged Viitna burksid ning võtsime poest kakao ja Jäägermeistri, et ennetada pikast õues olemisest haigeks jäämist. Ei jäänud selkorral, vedas. Järgmise korrani.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Jõuludeni on jäänud 62 päeva

Pudel jalgevahele!