Une akrofoob

Kui ma midagi siin maailmas kardan, siis on see kõrgus. Kui mul ikka kindlat (maa)pinda jalge all pole, siis läheb mul süda pahaks ja nutt tuleb peale. Kui ma olen näiteks kuskil kõrges tornis ja ma tean, et mu ainus viis siit hirmus ülevalt alla kukkud on see, kui kogu krempel kokku variseb, siis ma nii väga ei karda, kõhe on küll sajaga, aga surmahirmu ma ei tunne. Küll aga tahaksin ma ennast täis lasta, kui ma olen kuskil maa ja taeva vahel (lennuk ei loe, sest lennukis on mul pind all - minu loogika) näiteks seikluspargis, kuskil puu otsas kinni vaid ühe trossiga, siis hallo, kus mu varupaar pükse on? Päris tõsiselt. 

Käisime suve alguses Noortevolikoguga Kundas, Lontova seikluspargis. Pidime alguses tegema   ainult meeskonna ala, aga millegipärast otsustasime, et läheme ikka puult puule ka ronima. Kui ma jõudsin esimesest köisredelist üles ronida, astuda oma esimesed sammud kõrgustes, teadsin ma, et nüüd on lõpp ja ma suren kohe ära. See oli mu jaoks nii hirmus. Kõik teised naersid ja rääkisid, et pole see nii hull midagi, olen tubli tüdruk ja saan hakkama. Olgu, mingid osad saingi, aga kui pidi näiteks üle jõe mööda trossi minema, siis ma tahtsin küll nutta. Kuna aga teised mind nii ilusasti innustasid ja kaasa elasid, siis ei saanud ma neid alt vedada. Nutsin ja ronisin. Noh, õnneks saime paar raja osa vahele jätta ja mõned ühelt puult teisele minekud tegin ma hoopis pepuli (siis pole ju nii kõrge kui püsti olles), aga tehtud ma selle sain. Lubasin endale, et mitte kunagi enam ei lähe ma puu otsa ronima. Rääkige kasvõi miljon korda, kuidas mul ei ole võimalik alla kukkuda ja kuidas mind need trossid hoiavad. MITTE KUNAGI ei lähe! Kui olin peaaegu nuttes ühelt poolt kallast teisele poole saanud, siis pidi sealt ju ka tagasi saama. Ma ei oleks seda suutnud teha, kui ma poleks kõva häälega laulnud. Korrutasin ühte ja sama laulu miljon korda, muudkui aga, et seda paati pole tehtud linnuluust ja kaared ise painutasin tammepuust ja..

Miks ma seda kõike räägin on see, et ma olen jälle hakanud unes nägema, kuidas ma olen kuskil hirmus kõrgel ja kardan. Ma nägin mingi aeg tagasi ka selliseid unenägusid, aga siis kadusid need ära. Olen hirmus kõrgel, kardan ja nutan, pean minema edasi või tagasi või üles või alla, aga ma ei suuda. Nutt on peale ja hirmus paha hakkab. Eriti rõve on selle asja juures see, kui ma hommikul surmahirmu peale üles ärkan, nii et külm higi otsaees on.

Eile öösel nägin ma ka ühte sellist unenägu. Ma olin ühe spordisaali lae all, hästi kõrgel. See ei olnud selline tavalise kõrgusega spordisaal, vaid ikka mitmetes kordades kõrgem. Nii ma seal taevapiiril mingi ukse vahel olin ja pidin liikuma mööda seina ääres olevat peenikest rada kraana korvi poole, mis mind sealt ülalt alla tooks. Rajal puudusid igasugused piirded ja ainukene võimalis mitte alla kukkuda, oli paar nööri jupist aasa seina küljes. Nii ma seal roomasin, täiest jõust nööridest kinni hoides, kõrgemaid jõude paludes, nutt kurgus, kogu aeg tunne, et miski tõmbab mind sealt alla. Vabalangemist oleks olnud kindlasti mingi 100 meetrit ja POTS, olekski alla pannkoogiks kukkunud. 

Päris ausalt ka, sellised unenäod on nii hirmsad. Ma lausa kardan magama minna, sest ma raudselt näen siis jälle mingeid kõrgustes seiklemisi unes. Kas keegi mingi tark unenägude teadja-tundja oskab mulle öelda, mida see tähendab või miks ma oma kõige suuremat hirmu kogu aeg unes näen? Igasugused oletused ja hirmu eemale ajamise võimalused on enam kui rohkem oodatud!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Pudel jalgevahele!

Mirjam Hunt : "Ma soovin, et inimesed ei oleks Helmete, Trumpide ja MMS'i imeravimi pähe müüvate inimeste poolt nii mõjutatavad."