Esmaspäev : Seinaronimise treening

Nädal aega tagasi esitas Helena mulle väljakutse. Väljakutse kõlas järgmiselt: tee iga päev midagi, mida Sa kunagi varem pole teinud. Esmalt mõtlesin, et kui raske see siis ikka olla saab. Tunnistan, et kuna ma olen suhteliselt laisk inimene, pole ma oma elus väga paljusid asju teinud. Kui ma hakkasin aga mõtlema, et mis need tegevused siis olla võiksid, sattusin ma veidikene raskustesse, sest a) kuskile kaugele ma nende pärast minna ei viitsi ja b) nende peale palju raha ma ei taha kulutada. Seega võtsin endale nädalakese mõtlemise ja harjumise aega ning tänasest ma selle väljakutsega alustangi. Ehk siis käisin täna oma elu esimeses ronimistrennis. 

Trenn hakkas peale kell kuus. Alguses anti rakmed, paluti need jalga panna ning vastavalt raja soovile järjekorda võtta. Mina seisin kohe kõige kaugemale, kõigist eemale, et esmalt vaadata, kuidas  need väga väikesed inimlapsed hiiiiiiiirmus kõrgele ronivad. Nimelt, kes veel mingil imelikul kombel ei tea, siis ma kardan kõrgust. Seisin seal ja vaatasin. Vahepeal käisid väikesed tüdrukud mind ronimisseina poole lükkamas ja ütlesid, et ma ei või trennist enne lahkuda, kui olen vähemalt ühel rajal käinud. Mina raiusin vastu, et ei, mulle meeldib vaadata. Ma isegi ei maksnud trenni alguses rahagi ära, sest ma ei olnud kindel, kas ma seal üldse midagi teen. Ma tõesti kartsin nii hirmsasti, mu jalad ja käed värisesid juba pelgalt seismisest ning teiste vaatamisest. Ma näen ju alatasa öösiti unes, kuidas ma kuskile kõrgele-kõrgele lähen ning siis taipan, et kuidagi on vaja sealt ka alla saada... siis ärkan ohkides ja puhkides üles. See on nii hirmus!

Trenn oli tund aega peal olnud kui mina seisin ikka sama koha peal. Vahepeal leidsin paar pisikest jutukaaslast, kes soovitasid mulle algajana just "seda õiget" rada ja milliseid kive ma vältima peaks ja millised on head suured kivid. Nad on kõik nii hirmus tublid, osad neist alustasid selle ala trenniga juba 4-aastaselt. Oleks ma ema seest välja vupsates ka kohe seinaronimise treeningusse maandunud, siis oleksin minagi ehk juba täitsa tegija. 

Kokkuvõttes ma arvan, et aega läks umbes tund ja 15 minutit, kui ma lõpuks julguse kokku võtsin (loe: tõugati tagant, kõvasti!) ja seinale lähemale liikusin. Kui mind köie külge ära kinnitati, rääkisin mina ikka edasi, et ma ei lähe sinna rajale ronima. Siis mõtlesin natukene ... ja ütlesin, et no okei, võib-olla kaks kivi astun. Lõpuks ronisin poole raja peale, aga siis hakkas mul juba nii hirmus kõrge ja käed higistasid ning ei tahtnud enam kividest kinni hoida. Lõpuks kiusati mind alt ja öeldi, et enne alla ei saa, kui olen täiesti üles roninud. Mina siis üritasin seletada, et ma ikka väga kardan ja et palun laske mind alla. Ei midagi. Küsisin, et aga mis siis saab, kui ma järsku lahti lasen. "Siis jääd rippuma," vastati mulle. Lõpuks üritasin alla tagasi ronima hakata, aga instruktor hoidis köiest kinni ja ma ei saanud tagasi liikuda, kui siis ainult edasi, aga seda ma enam ei tahtnud. Lõpuks tahtis mulle juba nutt peale tulla, kui käed-jalad nagu makaronid olid ja enam sugugi kividest kinni hoida ei tahtnud. Siis ütlesin: "Kui MINA ütlen, et MINA tahan alla, siis MA tahan alla ja KOHE!" Õnneks  siis lasti mind alla. 

Ma ei teagi, kas see kogemus oli hea või halb. Hirmus oli - tõsi. Uuesti ei tahaks - tõsi. Tunnistan, et kaks esimest kivi üles ronida oli täitsa okei, aga siis sain aru, et olen ikka liiga kõrgel ja noh, kindlasti suren ära. Ma ei tea kuidas, aga suren. Ma ei suuda ikka ära imestada neid pisikesi olevusi, kes nagu ämblikud mööda seina üles ronisid, siis ennast alla lasid ja uuesti üles panid. Mitte mingit kartust, puhas jõud ja tahe. 

Lõpetuseks paar pilti ja üks väike video. Ps. Homme juba uues kohas. Kui kellelegi tuleb pähe, mida ma veel uut ja huvitavat teha võiksin, siis andke sellest aga julgelt kommentaarides teada!






Kommentaarid

  1. Väga põnev lugemine minu jaoks. See on hea väljakutse minumeelest, teha iga päev midagi uut. Loodetavasti kirjutad Sa nendest tegevustest ka siin blogis.
    Aga sellest seinal ronimisest..pealtnäha tundub jube lihtne, mis see siis ära ei ole, võtad kätte ja muudkui ronid, aga ilmselgelt see ikka seda ei ole, tuleb ju pidevalt jälgida kuhu toetada ja kõvasti kinni hoidma. Eriti kui kardad kõrgust. Mina kardan ise ka kõrgust ja lausa meeletult, seega jääks ka minul see kindlasti lõpuni proovimata. (Igaljuhul olid tubli, et üldse proovima läksid, see on juba ju pool võitu)
    Ma nimelt kardan kõrgust nii väga, et kõik vaateplatvormid ja tornid jäävad minu poolt külastamata, kuna hirm on nii suur. Mind isegi ei lohuta see, kui reaalselt ei ole mingit võimalust alla kukkuda. Teletornis sain kuidagi hädaga käidud, aga ega ma akendele ikka liiga lähedale ei läinud, mine tea, äkki läheb klaas katki vms. Jabur, ma tean seda isegi, aga ma ei saa sinna midagi ka parata.
    Samuti on mul ka kuskile laka peale ronimisega, kui see on pisut kõrgem kui teine korrus ning ronimisvahendiks on ebakindel redel. Üles minekuga pole probleemi, aga no alla ma sealt ei saa. Ükskord juhtuski nii, et elukaaslane kutsus oma maakodu laka peale mingit asja vaatama, no ilusti üles sain, aga allatulekul oli nutt kurgus. Tema muidugi veel naeris ka, et kuidas see võimalik on, et enam alla ei julge ronida. Aga ei julgenud, pool tundi kindlasti ukerdasin küll ühtepidi ja teistpidi, kuidagi ei olnud minu jaoks see asi turvaline. See oli päris kõrge lakapealne ka. Lõpuks ma ikka alla sain tuldud, kui elukaaslane mulle poolde redelisse vastu tuli turvama.
    Aga kokkuvõttes jah, mis ühe jaoks on loomulik ja lihtne, võib teise jaoks surmahirm olla, seega ei tasuks teisi üleliia ka julgustada ja sundida :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja, kavatsen kõikidest uutest tegevustest/asjadest/kohtadest kirjutada.
      Õnneks ma nii hullult kõrgust ei karda, teletorni ikka julgen minna, küll aga kõige ääre peale maailma kiikama ei lähe. Ja ega see olukorda eriti lihtsamaks ei tee, kui kõrvalolijad ainult nalja teevad ja naeravad..
      Oled lennanud? Kuidas Sul lendamisega on?

      Kustuta
    2. Lendamisega kusjuures probleemi ei ole, ehkki ega ma välja ei vaata väga see hetk kui lennuk alles õhku tõuseb, vaatan alles siis kui juba paras kõrgus käes on, et veel põlluruudud paistavad, siis enam seda kõrgust ma nii ei taju ja siis pole ka hirmu.

      Kustuta
    3. Minul on see, et kui on pind jalge all, siis pole hullu (erinevad tornid, lennuk, kõrged kortermajad), aga kui ma maa ja taeva vahel, olgu see siis nii väike kõrgus kui tahes, olen, siis kardan täiega.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Pudel jalgevahele!

Mirjam Hunt : "Ma soovin, et inimesed ei oleks Helmete, Trumpide ja MMS'i imeravimi pähe müüvate inimeste poolt nii mõjutatavad."