Mait joorits : "Eneseotsimine on nagu vajuvliiva sisse sattumine - mida rohkem Sa rabeled, seda vähem Sa kuhugi jõuad."

Mait (31), on Rakvere päritolu vabakutseline näitleja, maailmarändur ja vaba hing. Ta on lõpetanud Rakvere Reaalgümnaasiumi majanduskallakus, õppinud Tartu Ülikoolis kolm aastat usuteadust, neli aastat lavakunstikoolis Hendrik Toompere käe all, töötanud neli aastat Rakvere Teatris, lavastanud ühe täispika (ja väga hea!) lavastuse ja on nüüd kaks aastat omal tahtel vabakutseline. Ta on rännanud Jaapanis, Indias, Guatemalas, õppinud ajaloolist Shaolini kung-fud Hiinas, õpib selle aasta sügisest lavakunstikooli magistratuuris Jüri Naela käe all "füüsilise teatri ja pedagoogika" kursusel, tegeleb Hiiumaal aiandusega ning kasvatab joogaõpetajast elukaaslasega väikest poega Noad. Mait usub, et kõike, mida inimene suudab endale ette kujutada, suudab ta ka realiseerida. 


Oled Sa ennast leidnud?
Ma ei tea ühtegi inimest, kes seda öelda võiks... Ma tean, et mõni ütleb, et neljakümneselt tuleb nagu mingi suurem vabanemine, et see vajadus, et kogu aeg peab kuhugi jõudma, peab pidevalt teistele meeldima, lõputu tõmblemine kõikide asjade vahel, see läheb nagu üle. Aga samas, mõnel läheb see juba varem üle ja paljudel ei lähe see kunagi üle, nii et ma ei loodaks selle peale. Ma ei usu, et ennast  päris sajaprotsendiselt ongi võimalik ühe eluea jooksul leida ja ühtlasi on see nii segane küsimus ja mõiste üleüldse, et selle peale ei olegi mõtet väga palju energiat kulutada. Ennast saab leida ainult enda seest, otsimist lõpetades, enda seest plahvatades, nagu ütleb Krishnamurti. Nii kaua kuni ma ennast väljast otsin, jäängi otsima. Aga see on nii pikk jutt ja lõpuks see ei jõua kuhugi. Sest see ongi Tee, see ongi Tao... See on lõputu.

Millest Sa lapsena unistasid ja millest Sa praegu unistad?
Ma unistasin lendamisest, palju. Ma unistasin nähtamatutest maailmadest, vabadusest, asjade muutmisest ja muundamisest, tähtedest, kuust, suurtest seiklustest. Väga paljudest asjadest, kõigest, mida ma suutsin välja mõelda.
Lapsena unistasin samadest asjadest, ainult et ma olen hakanud otsima praktilisi väljundeid nende saavutamiseks, tajumiseks, nendes elamiseks. See kõik on läinud visalt, sest unistusi on nii palju ja kõigis neis korraga elada ei saa. See on suur traagika ja vahel üsna ahastusse ajav, et ei ole võimalik kõiki elusid korraga elada, mida Sa endale oled soovinud, et on ainult üks reaalsus. Ma ei ole sellele küsimusele veel vastust leidnud, see on work in progress ikka veel... ja samas on ka loobumine suur õpetaja. Selgusele jõudmine, et kõike ei olegi vaja. Vahet teha, mida Sa ego soovib ja mis Sulle hinge tasandil vajalik on. See on ka väga tähtis samm.

Elus on väga palju inspireerivat. Mis Sind elus inspireerib?
Mõte, et kõik on võimalik ja inimesel ei ole piire. 

Aga, kes Sind inspireerib?
Väga paljud inimesed. Praegusel hetkel biohäkkerid ja revolutsionäärid läbi aegade nagu Leonardo da Vinci, Nikola Tesla, Stephen Hawking, Dave Asprey, Michio Kaku, Jidu Krishnamurti, India guru Amma ja paljud teised "väljaspool kasti" mõtlevad ja tegutsevad inimesed.

Kõige ilusam asi Su elus?
Kui Noa Joorits hommikul üles ärkab ja oma vanemaid nähes õnnelikult naerma hakkab...

Mida Sa siis teed, kui Sind vahepeal nö mossipisik külastab?
Mossipisik... vist siis kui ma tunnen, et mulle on ülekohut tehtud, see vist on see mossipisik, jah... Eriti hull on lugu siis, kui Sa saad aru, et Sa ise oled lollisti käitunud ja keegi teine polegi süüdi. Siis on veel raskem sellest emotsioonist välja tulla. Aitab vaatlemine. Iseenda lahutamine enda emotsioonist, sellest välja astumine. See on puhas praktika, siin ei ole arutlemise või targutamisega midagi peale hakata, tuleb lihtsalt meeles pidada, et Sina ei ole Sinu emotsioon. Ja siis seda lihtsalt harjutada, harjutada, harjutada. Üleüldse on vaja enamikke asju siin elus harjutada. Inimeste suur häda on see, et nad lihtsalt ei viitsi harjutada.

Kui see oleks Sinu võimuses, et Sa saaksid maailmas midagi muuta, siis mis see oleks?
Maailm muutub niigi väga kiiresti praegu, meie ise muutume, kõik muutub. Ja me muudamegi seda kogu aeg. Iga meie otsus, mida me iga hetk teeme, muudab seda. Mõnikord on otsustel suuremad ja väiksemad kaalud ja tagajärjed, aga muutumine on pidev. See on meie läänelik kultuur-imperialism, mõelda, et kui ma saaksin ühte asja muuta. Maailm on tervik, ühte asja ei ole mõtet muuta, nagu ühte vitamiini ei ole mõtet sisse süüa, vaja on tervikut ja harmooniat. Kui ma midagi muudaks, siis seda, et inimene võimalikult vähe muudaks seda, mis maailmaga toimub. Aga õnneks see ei ole minu muuta, sest maailm on targem kui inimene.

Mis hetk Sind elus kõige rohkem muutnud on?
Kui ma Tartu Ülikooli esimesel kursusel Üldise Usundiloo loengus istusin, siis dotsent Pille Valk joonistas tahvlile ruumilise kuubiku ja ütles, et see siin on geomeetriline kujund. Aga sõltuvalt vaatenurgast võib see olla kuubik, võib olla prügikast või võib olla Kesk-Aafrika jumaluse kujutis. See oli minu jaoks suur ahhaaa-elamus. Kõik sõltub vaatenurgast.

Mida Sa ütled inimestele, kes ennast veel otsivad?
Rahune. Ja hakka mediteerima. Hakka harjutama. Eneseotsimine on nagu vajuvliiva sisse sattumine - mida rohkem Sa rabeled, seda vähem Sa kuhugi jõuad.

On Sul ka oma lemmikquote, miks just selline?
Ei, mul ei ole sellist asja. Või kui on, siis on neid nii palju... Tegelikult on terve mu lemmikfilm "The Matrix" üks mu lemmikquote.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Punastest palsamitest

Kuna tänases Virumaa Teatajas on jälle see teema siis..