Unest ja magamisest

Mul oli vanasti üks üsna suur armastus - armastus magamise vastu. Tahtsin pidevalt nagu karu talveunne heita ja ei-tea-millal reaalsusesse naasta. Teiseks sooviks oli koomasse langemise uni, kuri soov küll, aga vahel olin lihtsalt nii väsinud, et poleks sellisest pikast ja sügavast unest ära öelda suutnud. Kuigi ega mul polnud kunagi probleemi magada 18 tundi või enam. Keskkooli ajal oli väga raske hommikuti õigeks ajaks ülesse saada, isegi siis, kui õhtul sai magama mindud näiteks kell üksteist. Tänu armastusele magamise vastu jäi nii mõndagi 0 tundi minemata. Ja oih, pool ülikoolis käimist läks ka magamise nahka. Ma lihtsalt jumaldasin magamist liiga palju. Kõige mõnusam tunne oli voodisse heita, silmad sulgeda ja unenägusid vaatama hakata. Kui oli valida, kas kohustustele otsa vaadata või soojas voodis edasi mõnuleda, siis polnud kahtlustki kumba ma eelistasin. 

Ema ütles mulle, et olin vastsündinuna väga vaikne laps, kogu aeg magasin, vahepeal sõin, vaatasin maailma ning siis magasin jälle heaga edasi. Mida suuremaks ma kasvasin, seda jonnakamaks ja energilisemaks ma vist muutusin.

Mäletan, et lasteaias ei tahtnud ma absoluutselt magada. Minu voodi oli kõige viimane, teate küll neid kapist välja võetavaid vedruvoodeid? Igatahes oli maailma kõige huvitavam asi kapiukse vahelt piiluda inimesi, kes rühma uksest vahepeal sisse-välja käisid. Teiseks maailma kõige huvitavamaks asjaks oli teisi magavaid lapsi vaadata. Kolmandaks maailma kõige huvitavamaks asjaks oli oma "kapivoodi kaaslast" une ajal kiusata. Selle eest sain alati riielda. "Lisete, magama!"

Pärast lasteaeda tuli kool minek, mille alguses kõik suured lapsed üritasid hirmutada, öeldes, et kool on koht, kus enam lõunaund magada ei saa. Kah mul asi. Muidugi teate te kõik, et koolis oleks võinud lõunapause olla küll. Algkoolis veel ehk mitte, aga keskkoolis oleks võinud neid iga 15 minuti tagant olla. Mina tegin näiteks keskkoolis pärast tunde alati paari tunnise (lõuna)uinaku, sest ma olin lihtsalt niiiiiii väsinud. Ja nagu ma rääkisin, siis ülikoolis oli asi veel hullem, siis ei suutnud ma üldse silmi lahti teha. 

Umbes kuu aega tagasi otsustasin, et hakkan vitamiine võtma. Tundsin ennast nii loiva inimesena ja mõtlesin, et äkki need muudavad midagi. Lisaks on M. mulle juba tükk aega rääkinud, et ma peaksin vitamiine võtma. Seadsin oma sammud siis ühel päeval apteeki ja ostsin soovitatud vitamiini pakikese ära. Karbilt võib lugeda, kuidas immuunsus, ainevahetus, juuksed, küüned, nahk, nägemine, vereringe, süda, närvisüsteem ja väsimus normaliseerub. Väsimus: "Vitamiinid B6 ja B12, foolhape, niatsiin, magneesium ja raud aitavad vähendada väsimust ja kurnatust." Igatahes, kui ma olin umbes nädal aega vitamiine võtnud ning kurtnud, et just nende rõveda "vitamiini maitse" pärast ma neid kunagi enne võtnud pole, ei tunne ma mitte mingisugust vahet. Ikka sama väsinud, ikka sama loid. Mingil ootamatul hetkel hakkasin ma aga kell 9 õhtul ära vajuma ja kell 8 hommikul ärkama - nii päevast päeva, k.a nädalavahetused. Vanasti läksin ma kell 9 õhtul magama ainult sellisel juhul kui olin eelmisest õhtust kuni järgmise õhtu kella üheksani pidutsenud. Ülesse ärkamisest ärme parem räägigi. Äratuskell? Vihatuim asi maailmas! Igatahes nende vitamiinidega on selline tavaline lugu, et neid peab söögiga hommikul võtma, sest tsiteerides klassikuid: "Õhtu poole võttes võivad need une ära viia." Minul oli aga üks päev nii, et unustasin hommikul söögiga tabletti võtta ja kui ma õhtul kell 5 seda avastasin, ei tihanud ma seda enam teha. Asi lõppes niimoodi, et olin õhtul kell seitse täiesti  nokkis omadega ja vajusin magama ning magasin kenasti hommikuni välja! Igatahes, sööge vitamiine, puhake välja ja olge õnnelikud!

Kuidas teil magamisega on? Ja näiteks unenägudega?

Kommentaarid

  1. Mina jään väga raskelt magama. Kulub ikka mitu tundi tavaliselt et magama jääksin. Tavaliselt ärkab öösel ka laps üles, et kaissu mulle pugeda, siis ajab ka mind sellega üles. Ja siis jälle läheb vähemalt tunnike, kui uuesti magama jään. Peas hakkavad igasugu mõtted keerlema ja siis ketran neid muudkui uuesti ja uuesti. Unenägusid mäletan harva. Ning needki on enamasti teatud inimestest, kes mulle mingil eluhetkel olulised on olnud. Öeldakse et kui näed kedagi unes, siis see inimene igatseb Sinu järgi. Ei tea kas see ka paika peab. Kui nii siis päris mitu inimest peaks mind pidevalt oma unenägudes nägema :D Pigem usun, et see asi käib ikka vastupidi.(keda ise igatsed või kellele rohkem mõtled, see ka unenägudes end rohkem ilmutab) Igaljuhul segadust see minus tekitab :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minul oli ka mingil perioodil väga raske magama jääda, aga see läks õnneks üle. Vahest harva tuleb unetus jälle kiusama, kui midagi suurt südamel on. Üheks negatiivseks asjaks selle üheksast kaheksani magamise juures on see, et ma ei näe enam väga unenägusid või kui näen, siis ei jää need mulle meelde. Seega oled Sa väga õnnelik inimene, et unenägusid näed!

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Punastest palsamitest

Kuna tänases Virumaa Teatajas on jälle see teema siis..

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”