Halb päev, mida teed 8/30

Tänase postituse teemaks on kui on olnud tõsiselt halb päev, kuidas sellega tegeled? Mõtlesin, et seda postitust tehes piisab vaid kolmest sõnast - söön, nutan, magan. Nagu see "Söö, palveta, armasta" noh. Aga ma pean vist ikka natukene mingit juttu "pastakast" välja imema. 

Ma tahaksin öelda, et mul enam nii väga neid halbasid päevasid pole ja et ma mossitan vähemalt (!) poole vähem, kui ma seda vanasti tegin. Ma ise vähemalt usun seda, ma ei tea, mida minu lähedased või minuga lihtsalt kokku puutuvad inimesed sellest arvavad. Kui ma vanasti mossitasin vähemalt viis korda nädalas, siis praegu ma mossitan ehk korra. Vahest ei mossita üldse! 

Aga minu tavapärast halba päeva leevendab väga hästi ohtralt söömine, mingi meeeeeletult kurva filmi vaatamine, mille saatel ma ennast lihtsalt tühjaks saan nutta, mille saatel omakorda saan ma unne suikuda. Kahjuks või õnneks ei ole ma selline inimene, kes ennast kuidagi trenni tehes ära kurnata saab. Samuti tahaks ma oma lörri läinud päeva iseenda seltskonnas mööda saata, mitte seda kellegi teisega jagada. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid võimalusi, kuidas halb päev üle elada. Minu jaoks on parim valik söömine, nutmine ja magamine. Magamine on nendest muidugi kõige parem! Ma olen selle "hommik on õhtust targem" väljendiga täiesti nõus, isegi kui hommik õhtust targem ei ole, laseb vahepealne öö hetkeks pea muredest tühjaks lasta. 

Samas on minu niisama mossitamine köki-möki millegi suurema ja hullema tõttu jonnimisega. Minu kõige suurem mossitamise põhjus on ... tühi kõht. Kui naljakas see ka poleks. Minu tühi kõht on ikka hunnikus mossipisikut täis.

Kuidas teie halva päeva suudate üle elada, mida tehes?

Kommentaarid

  1. Mind hakkas kohe huvitama, milline on Sinu niiöelda HALB päev, mis sellistel päevadel siis juhtub, et lausa tarvis end tühjaks nutta?
    Ma ise nutan väga harva, ehkki halbu päevi on samuti rohkem kui sooviks, kuid see on seotud kõik rohkem tööga. Pisar kukub siis, kui keegi on minu suhtes väga ülekohtune olnud, või kui igatsen väga kellegi järgi, aga kohtumine on võimatu. Ja no mõni peresisene asi ajab ka vahel nutma. Kuid sellistel puhkudel ka pigem püüan end tagasi hoida ja päris südamest nutta ei tihu.
    Südamest nutsin ehk viimati nüüdseks juba 8 aastat tagasi, kui Kadrina eluga "Goodbye" tegin. Aga silmad kergelt niiskeks saab mul küll üsna lihtsalt, ka lihtsalt sellest võib tulla härdushetk peale, kui oma lapsest räägin. Imelikud inimesed need naised :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ega ma tegelikult iga halb päev nüüd ennast täitsa tühjaks ei nuta. Kui on ikka selline väga raske ja pikk ja emotsionaalne päev olnud, siis ma ikka töinan nutta. Ma olen selline nutumaias inimene. Vanaema ütleb alati: "Nuta, nuta, teeb silmad ilusti puhtaks, pärast selgem pilt." Küll aga pean ütlema, et vahest on mul lihtsalt nututuju. Mingit erilist põhjust ei peagi nagu olema ja võib-olla ei ole üldsegi. Siis ma vaatan kurba filmi ja nutan ennast selle saatel tühjaks. Pärast jälle kergem olla.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Jõuludeni on jäänud 62 päeva

Pudel jalgevahele!