Head aega!

Praegu seda postitust kirjutades, mängib Rakvere Teater oma ajaloo viimase "Oscar ja Roosamamma: kirjad Jumalale". Kümme aastat mängitud etendus saab oma viimase korra. Viimane, kahesaja viiekümnes kord. Seda on palju. Väga palju. 

Ma lihtsalt tahtsin võtta hetke, et selle etenduse alguslugu ja etendust ennast lihtsalt meenutada. Ma võin öelda, et ma olen täna natukene õnnetu ja õnnelik korraga. Õnnetu, sest see kõik on läbi. Õnnelik, et ma olen sellest osa saanud. "Oscar ja Roosamamma" on senini olnud mu lemmiketendus, miks muidu olen ma seda nende aastate jooksul 5 korda vaatamas käisin. Oleks ma teadnud, et see lõpp kuidagi nii kiiresti tuleb, oleksin ma seda ka veel kuuendat ja seitsmendat korda vaatama läinud. Ma ei tunne ennast kuidagi vaesemana, ühte etendust nii mitu korda vaadates. Ma tunnen ennast hoopiski kohutavalt rikkana. Ma olen saanud viis erinevat korda seda kunstiteost näha ja nautida. Nutta ja nautida. Iga etendus on erinev, mõni kergem, mõni raskem. Nii näitlejale, kui ka publikule.

Oma esimese "Oscar ja Roosamamma" etenduse vaatasin ma ära viis aastat tagasi, aastal 2011. Ma mäletan seda etendust nagu eilset päeva. Päris tõsiselt. Seda, kuidas me emaga kordamööda nutta lahistasime. Seda, kuidas ma vahepeal südamest naersin. Seda, kuidas ma koduteel täiesti omas maailmas olin ning mõtlesin, et mida ma just kogesin.

Kui ma täna Virumaa Teatajas ilmunud Inna Grünfeldti artiklit pealkirjaga "Kümme aastat Oscariga" lugesin, tulid mulle tahes-tahtmata pisarad silma. Tsiteerin: 

"Olen alati pidanud väga lugu lavastajatest, kes julgevad võtta oma lavastuse maha hetkel, kui see on tipus. Ja siis on veel üks väga oluline mõõde: Oscar on kümneaastane ja 16. novembril saab lavastus kümneaastaseks. Täpselt kümme aastat tagasi sai surma Dajan Ahmet. Ma ei leia paremat hetke, mil öelda selle lavastuse publikule: "Head aega!" See lugu on väärt, et inimesed, kes on seda näinud, jäävad seda mäletama, ja kes ei ole näinud, kuulevad sellest legende," arutles lavastaja."

Mul on selline imelik komme uurida etenduste kohta infot pärast seda, kui ma olen seda ise näinud. Mulle lihtsalt ei meeldi enne nö taustauuringut teha. Kui ma '11 aastal seda tükki vaatamas käisin, siis ei teadnud ma sellest midagi, et tegelikult pidi Oscarit mängima hoopis Dajan Ahmet. Kui ma aga koju tulles terve interneti selle teemalisi artikleik läbi lugesin, ei suutnud ma oma silmi uskuda (või ei suutnud mu silmad nutmist lõpetada). Kui ma olin jõudnud artiklini, milles kirjutas Saaremäe  Jumalale Oscari-stiilis kirja, lõi see minult jalad täiesti alt ära. Ma ei suutnud sellega leppida, et elu just sellisel viisil vahele tuli. Nii ettearvamatul, nii ootamatul moel. Ülejäänud neli etendust, mida ma  hiljem vaatamas käisin, olid hoopis midagi muud. Neil oli hoopis muu tähendus minu jaoks. 

Mina saadan ome lemmiketenduse lavalaudadel ära suure aplausi ja tänutundega. Te saite võimsa asjaga hakkama. See liigutas paljusid. 
Aitäh Oscar, aitäh Roosamamma. Aitäh Üllar Saaremäe, aitäh Ines Aru. Aitäh Dajan Ahmet. 
Kõik te olete minu südames. 

Kalli, kalli!
Lisete

P.S. Oscar ja Roosamamma, mul on teie lugu arvutis. Kui ma teid väga igatsema hakkan, siis loen teist natukene. Soovin teile kõike head. Saate nüüd puhata!

pilt Rakvere Teatri kodulehelt

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Punastest palsamitest

Kuna tänases Virumaa Teatajas on jälle see teema siis..

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”