Mida näed aknast ja hüüdnimed 5/30

Nüüd ma tegin natukene sohki. Kuna ma olin siin paar päeva täiesti vait ja väljakutset kaasa ei teinud, siis tõstsin need laupäeva ja pühapäeva vähe raskemad teemad edasi ning võtsin järgi kirjutamiseks sellised lihtsamad teemad, millega saaksin kiiremine ühele poole. Seda ma luban, et midagi ma tegemata ei jäta, kõik kirjutan ära. (Kuigi täna tööle tulles mõtlesin, et olen ikka ilgelt halb lubaduste pidaja. Lubasin, et eelmise nädalaga teen soome kelgu valmis. Nüüd täna tööle tulles nägin ühte soomekelgutajat ja olin enda peale nii kuri, et mina ikka jala tööle minema pean. Luban nüüd uuesti. Selle nädalaga teen selle asja ära. Muidu jõuab kurat kevad enne kätte, kui mina kelgu valmis saan.) Nüüd siis aga laupäevase väljakutse teema - Mida näed, kui vaatad aknast välja? Hüüdnimed, mis Sul on, miks sellised.

Mida ma siin aknast välja vaadates näen? Nüüd ma tegin jälle natukene sohki, sest näitan teile laupäevase akna pildi asemel tavalise tööpäeva aknast välja vaatamise pilti. Põnev, eks? Ega kodu aknast pilti tehes vaade põnevam poleks, seal te näeksite lihtsalt aeda ja naabri seina. Võib-olla peagi saan teile põnevama aknast välja pildi teha!


Aga ehk siis töö juures aknast välja vaadates näen ma naabermaja, selle ees olevat nelja kuusepuud, rahvamaja ees olevat hekki, tammepuud ja lund, palju lund. Päeva jooksul sõidab siit ka päris palju autosid mööda. Lumevabal ajal on tamme ees aga roosipeenar mõnede tulpidega. Ehk siis kogu aeg on ilus, kas pole.
Kui ma ennast aga tooliga natukene nö lebosse lasen, siis paistab (pildi paremal aknapiida taga) surnuaed ja sealsed puud. Nii tore oli neid iga päev vaadata. Mida päev sügisesse edasi, seda värvilisemaks lehed läksid, kui ühel hetkel, kuidagi täiesti ootamatult, neid enam polnudki. Loodus on ikka imeline.

Kui nüüd aga hüüdnimedest rääkida, siis pean ma ennast siin blogis jälle kõvasti kordama hakkama. Olen nendest siin ennemgi rääkinud. Proovin siis seekord midagi natukene teistmoodi rääkida, kuigi mina oma (kala)ajuga ei mäleta midagi, mis ma nendest siia kirjutanud olen, võib-olla teiegi. 
Ega mul väga palju hüüdnimesed nendest enam järgi jäänud pole. Praegu olen Lisete, aga vanasti kutsuti mind ikka igatepidi. 

Minu onu kutsub mind siiamaani täiesti erinevalt. Põhimõtteliselt täpselt niimoodi, kuidas tal Lisete tavaliselt suust tuleb. Kui keel sõlme ei lähe olen ikka Lisete, aga vahepeal lükkab ta mingi vingerpussi sisse ja siis olen kas Liisuete või Liisbet või jumal teab, mis muu asi. 
Kunagi kutsus mind mu teine onu Liskaks, aga see ei meeldinud mulle üldse. Minu arust see oli nii nõme. Miks? Sellepärast, et tema ühe sõbranna tütart, kes mulle üldse ei meeldinud, kutsuti ka nii. Mingi hetk, aastaid hiljem, hakkasid mu sõbrannad mind ka nii kutsuma, seega nüüd võin ma täiesti vabalt Liska  olla. Väiksena olin ma kogu aeg Liisu, aga see on vist ka kõige loogilisem hüüdnimi Lisetele. Liisu kadus mingil hetkel ära, umbes siis kui Liska tuli või siis öeldi mulle lihtsalt Lisete. Vahest harva ikka  kuulen seda nime, siis läheb alati meel nii rõõmsaks. 
Mingil hetkel hakati mind ka Seteks kutsuma. Koolis naerdi siis alati, kui bioloogias mingi põhjasette õppimine vms oli. Setest tuletasid paar inimest välja sellise hellitavama hüüdnime - Setekas, seda ütlevad nad mulle vahest harva veel siiani. Ja no muidugi kutsuvad mind mõned inimesed ka Tulirebaseks, aga ka see on minu jaoks täiesti loomulik. Näiteks laupäeval sõbranna juures Tapal käies, ühte kohalikku kohta külastades, küsis üks tüdruk mu sõbranna õe käest: "Kas see on Tulirebane v?". Kui tore!

Kõiki neid hüüdnimesid on mul alati nii hea meel kuulda, sest kodus öeldakse mulle Lisete ja  seda tehakse viimasel ajal igal pool mujal ka. Mulle tundub (vähemalt enda kogemusest), et hüüdnimed hakkavad vist ära kaduma. Ikka kutsutakse inimesi rohkem nimepidi.

Kui kellelgi tuleb pähe mõni hüüdnimi, mida pidi mind kutsutud on, aga ma seda siia ei kirjutanud, siis andke sellest aga julgelt teada!

Kommentaarid

  1. No minu lapse Lisete nimi ei jäänud ka paljudele alguses mingil põhjusel meelde, ikka öeldi Lisett. Ja no kirjapildis näen tihtipeale ikka veel, et kirjutatakse LISETTE. Ma ei tea miks eeldatakse, et kasutatakse pigem keerulisemat ja topelttähtedega varianti, minule ikka meeldib lihtsus, seetõttu ka kirjapilt lihtsam ja eestipärasem.
    Hüüdnimesid algul ikka taheti ka panna talle: Liisu, Liska. Ise kui ta väiksem oli ja oma nime päris õigesti öelda ei osanud, siis ütles ta enda kohta Tete. :) Nüüdseks on hüüdnimed ära kadunud, ise vahel ütlen talle Liska, aga eelistan ka ikka pigem täis nime kasutada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kunagi, kui ma hakkasin eristama, et mõned Liseted on ka Lisetted, siis ma küsisin oma ema käest, et miks ma ühe t'ga olen (seda enam, et ka mina olen väga paljude jaoks siiani LiseTTe), siis ütles ka tema, et Lisete on lihtne ja ilus, et see kaks t tähte ei anna seal ju midagi. Ikka ütled Lisete, mitte Lisetttttte. Seega täiesti mõttetu lisatäht.
      Aga Tete on väga nunnu hüüdnimi, seda enam, et ta selle ise endale pani!

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused