Mirjam Hunt : "Ma soovin, et inimesed ei oleks Helmete, Trumpide ja MMS'i imeravimi pähe müüvate inimeste poolt nii mõjutatavad."

Mirjam (25), sõpradele ja blogilugejatele Miiu, on üks minu lemmikblogijatest (tema pesa leiatd SIIT). Ta on bloginud alates aastast 2004. Mirjam on kahe imeilusa plikatirtsu ema ja ühe kindlasti maruvahva mehe elukaaslane. Mirjamil on ka kolmas beebi, milleks on OÜ Kukupesa, millega on ta alates 2015. aasta sügisest hoole ja armastusega tegelenud. Ta on ehe näide sellest, kuidas ükskõik, milline elukäik ei anna põhjust nurka istuma jääda, vaid tuleb pea püsti oma unistuste ja soovide poole liikuda. Veel on Mirjam ka imeline kokk, kelle toidud paitavad maitsemeeli ka pelgalt nendest pilte vaadates. Mirjam on inimene, kelle süda on õiges kohas. 




Kas Sa võid öelda, et oled ennast sajaprotsendiliselt leidnud?
Ei usu, aga ma arvan, et see on okei. Ma arvan, et ma olen üks üsna sõlmes inimpundar ja minu lahti harutamine võtab ilmselt veel natukene aega. Aga see on hea, sest mis selle elu mõte üleüldse oleks, kui ma praegu juba valmis oleks? Ei. Nii ei oleks üldse huvitav.

Kui Sa olid veel laps, millest Sa unistasid ja millest Sa unistad praegu?
Ma ei ole kunagi olnud kuigi suur unistaja. Väiksena unistasin ma tõenäoliselt (ma ei tea, sest mäletan oma lapsepõlvest väga vähe) asjust, mis teistele lastele ilmselt iseenesestmõistetavad näisid. Ma arvan, et ma unistasin vägivallavabast kodust ja turvatundest, mõnikord külmkapist, milles ei haigutaks tühjus, mõnikord sellest, et purjus perepea ei leiaks mind mu voodialusest peidukast ja tihti lihtsalt sellest, et keegi oleks minu juures, et ma ei peaks rohkem selles väljakannatamatus üksinduses elama.

Täna ei oskagi ma millestki enamast unistada, sest kõik oleks justkui olemas (ehkki viriseda on muidugi alati millegi üle) - keegi meie peres ei ole üksi, keegi ei saa kere peale, keegi ei ole näljas. Ma olen armastatud, hoitud ja tunnen ennast turvaliselt. Mulle tundub, et sellest piisab ja kõik muu - seltsielu, ilus kodu, tööalane edu - on boonus. Maslow inimvajaduste hierarhia on minu näitel sada protsenti puhas kuld. Nüüd kui mul on esimest korda elus täidetud kõik vajadused, olen ma tunda saanud tõsist soovi eneseteostuse järele ja väiksemagi edu, mille ma saavutanud olen, saan ma kirjutada selle arvele. Seega: ma ei unista. Kui Sa aga küsid, mida ma ärialaselt saavutada tahan, siis on mul selline siht (unistus, kui soovid) küll: mu ülim eesmärk on luua töökohti. See oleks äge.

Mis Sind elus inspireerib?
Ideed. Ma ei tea, kust nad tulevad, vahel mõnest jutuajamisest kolleegiga, vahel vajadusest, enamasti lihtsalt laest, aga kui ma ühel Heal Ideel sabast kinni saan, vallandab see nii suure adrenaliinilaksu, et ma võin öö läbi selle teostuse kallal pusida. Ilma mulle tõsiselt hea ja mõtestatuna näiva ideeta ei ole mul mitte mingisugust motivatsiooni mitte midagi teha. Siis olen ma täielik master procrastinator.

Kes Sind inspireerib?
Tõeliselt siirad ja isetud inimesed. Sellises altruismis on mingi täiesti sõnulseletamatu ja kõigutamatu enesekindlus ja elu ilu, mis on minu jaoks täiesti pööraselt imetlusväärne.

Mulle tundub, et Sul on kogu aeg suu kõrvuni, aga kas Sind vahepeal ka nö mossipisik nõelab? Kuidas Sa siis käitud?
Tahaks kohe midagi nilbet vastu küsida á la "kas karu s..." aga vastan lihtsalt: otseloomulikult. Kui ma olen kurb või masendunud (ma olen väga kehv pettuja ja võin pettumuse korral täielikult kokku variseda), ei suuda ma suutäitki süüa, ilmselt nutan, tahan pea teki alla panna ja vaikses enesehaletsuses lebada, kuni halb tuju üle läheb. See juhtub üsna ruttu, sest kui mulle antakse võimalus kurbus rahus maha laadida, ei ole ma üldse pika jonniga. 

Kui Sa saaksid maailmas midagi muuta, mis see oleks?
Ma tahaks, et kõigil inimestel oleks kahe kõrva vahel rohkem kainet talupojamõistust ja vähem konspiratsiooniteooriaid. Ma soovin, et inimesed ei oleks Helmete, Trumpide ja MMS'i imeravimi pähe müüvate inimeste poolt nii mõjutatavad ja oskaksid teha arukaid valikuid omaenda ja ligimeste heaolust lähtuvalt. Seega: inimväärsed elamistingimused ja põhjalik kooliharidus (ja seeläbi mingigi allikakriitika) kõigile maailma inimestele? Oleks palun'd küll.

Mida peaks teadma inimene, kes veel endas kahtleb, aga tahab alustada "oma asja ajamist", nagu Sinul on Kukupesa?
Ütlen seda, mida oma kõhklevatele tuttavatele alati ütlen: Sul on OÜ asutamisega kaasneva riigilõivu jagu raha olemas. Kui Sa sellest ilma jääd, ei juhtu Sinuga mitte midagi. Kui see samm tehtud on, nimi valitud ja ettevõte asutatud, ei tundu ülejäänud enam nii hirmus ja tagasiteed niikuinii pole. Kui mina sain, saad Sina ka. Kui maht kasvab ja on vaja aruandeid koostada, ostad sisse raamatupidamisteenuse. Delegeeri! Alati on kuskil keegi, kes oskab seda, mida Sina veel ei oska. Tee talle lõuna välja ja esita talle kõik oma küsimused. Garanteerin, et nii saab üle igast takistusest, lisaks on veel lõbus ja hästi hariv ka!

Mida Sa ütled lugejale, kes ennast veel otsib?
Ma ei tea. See eneseotsingu teema on mulle pisut võõras. See kõlab natukene nagu enese leidmine peaks olema mingi üks valgustatuse hetk, mis üksi kõik paika loksutab. Minu puhul võiks seega emaks saamist pidada minu eneseleidmise momendiks, ehkki ma ju tegelikult tean, miks mu elu alles siis algas. Minu soovitus olekski iga päev analüüsida ennast ja oma vajadusi. Mis puudu on? Mida Sa ise valesti teed ja millest Sinu negatiivsed, ehk isegi destruktiivsed käitumismustrid tingitud on? Mida Sa omaenda südames (ühiskondlikke norme ja teiste ootusi arvesse võtmata) kõige rohkem taga igatsed? Ehk on Sinugi puhul täitmata olulised põhivajadused, mis tekitavad Sinus tunde, et tammud paigal ega jõua kuhugi, isegi kui justkui väga-väga tahaks? 

Minu meelest on okei mitte tahta olla edukas. Really takes the edge off, ausõna. Ükskõik kui palju mulle räägitakse woulda-shoulda-coulda juttu kõrgharidusest ja edust - ma teen kõike omas tempos. Ma lähen ja õpin (sest aasta-aastalt pidevalt paremaks ja targemaks arenemine on napilt toredam kui sünnipäevad ise), sest tahan, aga mitte sellepärast, et ainult nii olen ma päriselt keegi. Minu elu prioriteet on lihtsalt olla iseendaga rahul, et osata teha teisi enda ümber õnnelikuks. Mitte kunagi leppida keskpärasusega, sest see on ainus, mis mulle elus osaks on saanud. Ma ei usu saatusesse.  Julge olla rahul sellega, mis Sul juba olemas on. Isegi kui seda kellegi teise meelest vähe on. See tõdemus ei ole minu indu vähemaks võtnud ega mind vähem edukaks teinud - vastupidi.

Lemmikquote, miks?
Serenity prayer. Sest elu mõte. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

“Some day people will ask me what is the key to my success... and I will simply say, "good Karma.”

Jõuludeni on jäänud 62 päeva

Pudel jalgevahele!